Kas ajakirjandus on kunst? Vahel küll

Jaan Ruus “Eesti filmi täheatlas. Intervjuud eesti filmi-, teatri- ja elukunstimeistritega”
Hea Lugu, 2013. 415 lk.

Kas ajakirjanduslikest tekstidest, kui need aastaid hiljem kokku koguda, kenasti köita ja raamatuna avaldada, saab päris kirjandus? Üldiselt vist mitte. Kas ajakirjandus on kultuur? Tavaliselt mitte eriti.Üldjuhul on see ikka müra, millest oleks targem kaugele hoida.

Aga kui ma loen Jaan Ruusi intervjuusid filmiinimestega, mis üldjuhul tehtud nii paarkümmend või enam aastat tagasi ja nüüd kenaks “Eesti filmi täheatlase” nime kandvaks raamatuks on saanud, siis tundub, et vahel võib ajakirjandusest saada päris suur tükk kultuuri, millest peaks üks intelligentne inimene kindlasti osa saama.

Niisiis, ei salga – mulle meeldib hea kolleegi Jaan Ruusi raamat.

Esiteks seepärast, et intervjueeritavad on sümpaatsed inimesed, kelle laused ja mõttekäigud, olgugi et välja öeldud enamasti 1990ndate alguses, kõlavad ikka veel hämmastavalt värskelt. Ulfsak, Klenskaja, Allabert,Üksküla, Kark … Ikka pagana hästi räägivad nad kõik. Ei tea miks, aga mu lemmik on intervjuu vaikse teise plaani staari Rudolf Allaberdiga.

Teiseks, lugedes neid intervjuusid filminäitlejate ja -lavastajatega, operaatorite, helirežissööri, stsenaristi, kunstniku ja filmidirektoriga, saad aru, et kunagi oli Eestis päris filmitööstus, olgugi et mitte suur. Lugege näiteks intervjuud legendaarse filmidirektori Raimund Feldiga. Kas ei tundu ta jutt filmitegemisest sedavõrd lopsakas, nagu räägiks mõni Hollywoodi legendaarne produtsent?

Jätkates kiitmist, siis kolmandaks, ja võib-olla kõige vägevamaks plussiks pean selle raamatu puhul seda, et iga usutluse sissejuhatuseks on Jaan kirjutanud värske teksti. Sellest, mis juhtus pärast intervjuud. Ja mis inimesega üldse tegu. Tabavad ja huvitavad isiklikud hinnangud meie filmimaailma suurte tegijate suhtes. Kes veel, kui mitte Jaan olekski õige inimene neid hinnanguid andma?

No lugege ise: “Noore poisina (olin siis 16) oli mul õnnelik juhus istuda koos oma näitlejast isa Kaljo Kiisa ja Voldemar Pansoga Kuku klubis n-ö viimaseks jäänud seltskonnas.” Tahate teada, mis edasi juhtus? Lugege raamatust. See siin oli avalause tekstile, mis juhatab sisse intervjuu Kaljo Kiisaga. Samas tekstis ütleb Ruus: “Kui Eesti filmiajalugu arheoloogiliselt kaevata, siis selgub, et Kiisk on praktiliselt pannud aluse sellele, mida tänapäeval nimetame Eesti mängufilmiks.”

Aga veel ütleb Ruus nii: “Janno Põldma lahke ja malbe natuur peidab endas palju vedrusid.” Või hoopis nii: “Eve Kivi on alati püüdnud olla staar. Ta teab, et filmitööstus vajab staare.”

Jah, kõige muu hulgas pani see raamat ka mõtlema, et mõistlik oleks vist kirjutada harvemini. Ja kui juba kirjutada, siis pigem selliseid tekste, mida poleks häbi aastaid hiljem raamatuks köita.