Tiit Made „Nõukaaeg: meenutused, faktid, olud, veidrused“ Rahva Raamat, 2019. 544 lk. Illustratsioon: ep

Made on taustalt majandusteadlane, diplomaat, õppejõud, insener-ökonomist, ajakirjanik ja poliitik. Raamatut lugedes tasub neid asju autori kohta teada. Juba alguses nendib Made, et kuna ta pole ajaloolane, siis ei ole ka tema raamat neutraalne, teaduslik, „poliitkorrektne“ (mida iganes see siinkohal tähendab) uurimus. Tegemist on isikliku vaatega Nõukogude Liidule. Isiklik vaade tõepoolest – juba sissejuhatuses pannakse paika parameetrid: Nõukogude Liit oli üks hirmus koht, eestlastele meeldib hädaldada, aga sellest hoolimata on nad üle prahi, tänapäeva noorus on hukas, aga vaat kus meie....

Nõukogude Liitu suhtub Tiit Made varjamatu negatiivsusega. Olles ise kuulunud selle riigi kõrgemasse ešeloni, on tal selleks ka häid ja vettpidavaid argumente. Kuid kõigest hoolimata tekib raamatut lugedes tunne, et ta paneb ühte patta kokku isiklikud antipaatiad ja ühe maailma absurdsema riigi kirjelduse. Need on raamatus väga kokku kasvanud. Isiklike antipaatiate alla käivad inimesed, kes jätkavad tänapäeva Eestis Nõukogude poliitilist kultuuri ning kannavad edasi nõukogude mentaliteeti, nimesid küll nimetamata. Nõukogude Liidu kirjeldamisega on asjad mitmekülgsemad.

Rohkem kui poolesajal leheküljel üritab Made anda ülevaadet Nõukogude korra ja riigi enam-vähem kõigist valdkondadest. Selleks on raamat jagatud kuude ossa – valitsemine, poliitika, ideoloogia, majandus, elukorraldus ja epiloog. Parimad on just nende valdkondade käsitlused, milles autor ise tegev oli ja mille suhtes tal on mitte ainult sügavad teadmised, vaid ka silma­nähtav huvi. Ennekõike on selleks majandus ja ajakirjandus. Majanduse ja majanduslikkusega on üldse seotud umbes 80 protsenti raamatut. Autor vürtsitab oma argumente Nõukogude Liidu absurdsusest ja mahajäämusest rohkete arvudega, tuues ära ka põhjalikke tabeleid palkadest, hindadest, eri valdkondade kulutustest ja üldse Nõukogude Liidus raisatud rahast. Ehkki Made väidab korduvalt, et tugineb mälule, on need andmed selleks liiga detailsed. Ma kujutan ette, kuidas autoril on kusagil riiulis kaustad omaaegse statistika, ajalehtede väljalõigete ja ametkondlikuks kasutamiseks mõeldud brošüüridega. Väga hästi on lahti seletatud hinnakujundus – üks nõukogude absurdi olulisemaid aluseid. Ka kogu eluolu, mis paljuski põhineb rahvasuus ju legendidele, saab arvulised mõõtmed. Polnud see elu nii odav, idülliline ja tasuta midagi, kui arvavad need, kes Facebookis nüri järjekindlusega postitavad pilti „Mida kõike sai ühe rubla eest“. Raamatus avaldatud palgatabelid näitavad ka seda, et Nõukogude Liit oli kõike muud kui võrdne ühiskond.

Märksa lonkavamad on teemad, kus tuleb minna arvandmetest kaugemale. Peatükid ideoloogilisest ajupesust või välismaareisidest on sama üldsõnalised ja mittemidagiütlevad kui samal teemal ilmunud kirjutised ajalehtedes teemal, kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik või mitte. Siin lendab üks stereotüüp teise otsa, vahele pikitud autori subjektiivsed seisukohad. Kontrast on märgatav. Paistab silma, et Made suhtumine venelastesse on pehmelt öeldes kriitiline. Raamat on lugemist väärt, aga küsimus on selles, mis sihtrühmale see suunatud on. On vaja eelteadmisi, et aru saada sõnadest „partorg“, „komsorg“, „peavalitsus“ või „täitevkomitee“. Häiriv on ka mis tahes viidete puudumine arvandmete allikatele.