Kas filmitehnika sünnitab automaatselt kunsti?
“Tintini seiklused: Ükssarve saladus”
Režissöör Steven Spielberg, produtsent Peter Jackson. Osades Jamie Bell, Daniel Craig, Nick Frost, Simon Pegg, Andy Serkis jpt.
Kinodes üle Eesti.
Kahe kuulsa mehe Steven Spielbergi (64) ja Peter Jacksoni (50) esimeseks koostööfilmiks sai täispikk animatsioon “Tintini seiklused: Ükssarve saladus”. Muidugi kasutas Spielberg arvuti abi juba oma armsas tulnukaloos “E.T.” (1982). Uus film näeb välja kui mängufilm, kus tegelased meenutavad suuri nukke. Näitlejad on tehtud arvutianimatsiooni, täpsemalt liikumispüüdurtehnika abiga. Näitleja kehale paigutatakse arvukad andurid, need lubavad fikseerida liikumisjoonise. Niisugust tegelast kombineeritakse, monteeritakse, töödeldakse.
Liikumispüüdureid (motion capture) kasutati juba 1970.–1980. aastatel biomehaanilistes uuringutes ja sporditreeningutes, ka arvutimängude juures. Ent kui Rein Raamat filmis oma animatsiooni “Antennid jääs” (1977) jaoks Mikk Mikiveri, ühendas kolm kaadrit üheks ja maalis üle, polnud N Liidus veel arvuteid, kõik oli käsitöö.
Tegevus saab alguse rõhutatult euroopapärases linnas, nii 1930ndate Pariisis. Noor punapõskne ja klaarisilmne reporter Tintin (Jamie Bell), ta võib olla nii 16, aga vabalt ka poole vanem, pildistab ennast täiturul. Foto “tõlgib” ta tagasi tema rahvusvaheliselt tuntuks saanud jooniskujuks, ulja punase juuksetutiga golfipükstes noormeheks, nagu ta 1929. aastal kunstnik Hergé sulest belgia ajalehte ilmus. Lugu hakkab keerlema aardekaartide ja vanade purjekamudelite ümber, ekraanile ilmub kahtlaselt kurja olekuga Ivan Ivanovich Sakharine (Daniel Craig). Tintini paariliseks tõuseb permanentselt purjus vitaalne laevakapten Haddock, mängib teda temperamentse armeenia verega Andy Serkis, kelle kogemused liikumispüüdurnäitlejana on teada “Sõrmuste isanda” Gollumist, “King Kongi” nimitegelasest ja “Ahvide planeedi sünni” Caesarist. (Vt ka Rain Pruuli portreelugu Serkisest Areenist 16.9.2011.
Koomiks laotab oma tegevuse puänteeritud episoodideks. Neist tuli teha tervikfilm. Sellepärast seotakse ühte mitu Tintini-koomiksit, ka mullu eesti keeles ilmunud “Kuldsõrgadega krabi” – koos “Ükssarve saladuse” ja “Punase Rackhami aardega”. Tänapäeva röövlite laevalt põigatakse tagasi 17. sajandisse, kui aardelaeva Ükssarv kaaperdab piraat Punane Reckham (jälle Daniel Craig). Animatsioonis reaalsus ei ahista, meeliköitva lennu tühjeneva bensiinipaagiga üle kõrbe saab arendada põnevaks turnimiseks, mootorrattal kurjamite tagaajamise Maroko turul saab animeerida ülimaks seikluseks ning sadamakraanade kahevõitlus finaalis Tintini ja Sakharine’i vahel arendatakse välja Hollywoodis parimate saadaolevate arvutiefektide vaimus. Ikkagi 82miljoniline eelarve.
Spielbergi esimest Indiana Jonesi filmi “Kadunud laeka jälil” (1981) nimetas üks prantsuse kriitik hommage’iks Hergéle (kodanikunimega Georges Remi, 1907–1983). Ta võis seda vabalt teha. Selleks ajaks tunti Euroopas Tintinit, oma käe peal töötavat ajalehereporterit, kes, kaasas valge foksterjer Milou (inglastele Sandy), otsib kuritegelikust maailmast põnevat ainet, peale arvukate ajalehtede ka mitmetest tele-, anima- ja mängufilmidest.
Miks ei võiks Indiana Jones olla eurooplaste jaoks ameerika Tintin? Mõlemad seiklevad maakera peal. Spielberg otsis kunstniku üles ja 1984 müüs kunstniku lesk talle ekraniseerimisõigused. Inglise tintinoloog Michael Farr – on selline teadus, tintinoloogia – toob ära märuleid üldse mitte armastava koomiksikunstniku enda arvamuse, et “Spielberg on ainus, kes oskaks Tintini õigesti hinnata”.
Virtuoossust on uues filmis küllaga ja poisid saavad oma seiklusrõõmu kätte. Friigid näevad, mida kõike saab teha liikumispüüduriga. Kuid siis hakkad mõtlema, et üks suur kunstnik – ja Spielberg seda on – võtab teise hea kunstniku – ja Hervé on seda – loomingu ja teeb sellest novaatorlikke tehnilisi võimalusi kasutades uue teose, ning tulemus on meisterlik, kuid anonüümseks jääv märul.
Muidugi, Andy Serkis lustib Kapten Haddockit mängides ja meie koos temaga. Kuid loo peategelane Tintin ise on üsna ilmetu, tema koerake samuti. Politseipaari (Dupond ja Dupont, ingl Thompson ja Thomson) tegevus kuulub elementaarnaljade sekka. Mõtled, et miks seda osavat, kuid vähese säraga filmi pidi tegema just Spielberg. Või peabki populaarkultuur, nagu kino seda on, olema lihtsalt üks hea tsirkuse-ekvilibristika, kus isikupära hajub ja esiplaanile tõuseb tehniline virtuositeet?
■Georges Remi (1907-1983) jõudis avaldada 23 koomiksiraamatut ja üks ilmus postuumselt.
■Esimeseks sarjaks sai “Tintin nõukogudemaal”. Bolševikud on selles eranditult kaabakad. Muide, sama aja eesti mängufilm “Tšeka komissar Miroštšenko” (1925) kinnitas sama.
■Teises koomiksiseerias “Tintini seiklused Kongos” (1930) olid aafriklased naiivsed ja primitiivsed. Kooliõpetaja teatab: “Täna räägime teie isamaast Belgiast.” Mõned aafriklased protsessivad kohtus selle seeriaga tänini.
