Kellele ei meeldiks ekstsentrikutest popstaarid, kes käituvad nagu reaalsusega sideme kaotanud primadonnad? Neist pritsib eneseimetlust, nad tunduvad tagasihoidmatult ülbed ja kõrgid, ja peksavad valdavalt nii segast, et jääd mõistatama, millise galaktika filosoofiast ja millisest eneseabi õpikust nende mõttemaailm ja ellusuhtumine mõjutatud on.

Kõigile muidugi ei meeldi. Suur osa auditooriumist soovib, et popartist oleks normaalne, et tal oleks “jalad maas”. Et ta oleks justkui üks meie seast. Vahetu, lahke, sõbralik. Ilma tillukesegi uhkusepiisata, ja kellest ei aimduks kuidagi, et ta end eriliseks, väljavalituks või paremaks peab. Või nagu õpetas Jaan Tätte äsja nähtud “Eesti laulu show’l” poeg meisterjaani: “Inimestele meeldib vaadata, kui laulja tuleb lavale, istub maha ja kaks tundi ei tee mitte midagi. Lihtsalt on kohmetu, naeratab aeg-ajalt, laulab kuidagi oma laulu ära, siis inimene saab samastuda sinuga.”

Aga… Normaalsust ja vahetust ootaks naabrimehelt, inimestelt kodukülas. Milleks meile siis üldse popstaarid, kui nad pole kiiksuga, kui nad pole friigid?

Avalehele
2 Kommentaari
Loe veel: