Kas kirik varjab tõde?
Kes kirjutas Juuda evangeeliumi?
Kust pärinevad selle selle seisukohad?
Ja miks oli vaja Juudas rehabiliteerida?
Neile küsimustele vastab Tartu ülikooli usuteaduskonna doktorant Jaan Lahe.
Viimasel nädalal on rahvusvahelises ajakirjanduses kirjutatud palju Juuda evangeeliumist. Puhkenud on tõeline sensatsioon. See on ka mõistetav, sest Juuda evangeeliumi näol on tegemist teosega, mis oli kuni tänaseni laiemale avalikkusele tundmatu ning isegi eriteadlased olid sellest kõigest kuulnud. Sensatsioonil on aga veel teinegi põhjus – Juuda evangeelium kujutab Jeesuse ja Juuda suhteid hoopis teisiti kui neli Uue Testamendi evangeeliumi. Juudas esineb siin Jeesuse lähima õpilasena – ainsana, kes teadis, et Jeesus on saadik taevasest maailmast. Jeesus pühendab evangeeliumi järgi Juuda saladustesse, mida ta ei usalda ühelegi teisele jüngrile. Kui Juudas viimaks Jeesuse reedab, siis võib sedagi tõlgendada nii, et Juudas andis Jeesuse ära selleks, et too võiks vabaneda oma inimlikust-maisest kestast ja pöörduda tagasi sinna, kust ta oli tulnud. Jeesuse reetmine ei ole Juuda evangeeliumi järgi ka Juuda enda initsiatiiv ega saatanliku sisenduse tulemus, nagu väidab Uus Testament. Siin ei räägita midagi Juuda eelnevast kokkuleppest Jeesuse vastastega, vaid üksnes sellest, et kui ülempreestrid ja kirjatundjad tulid Jeesust vangistama, leidsid nad (võib-olla juhuslikult) eest Juuda ja palusid teda, et ta soostuks oma õpetaja neile loovutama. Ja Juudas andis nende palvele järele.
On nüüd siis lõpuks ometi avastatud tõde Juuda kohta? Kas ei peaks pärast seda avastust inimkonna ajaloo suurimaks kurjategijaks peetud Juuda süüd vähendama või teda lausa rehabiliteerima? Või tuleks nüüd koguni ristiusu õpetus tervikuna ümber hinnata? Umbes sellised küsimused on kerkinud avalikkuses üles pärast Juuda evangeeliumi avastamist.
Mida kujutab endast Juuda evangeelium?
Juuda evangeelium on suhteliselt lühike, vaid kolmeteistkümnele papüüruslehele mahtuv teos, mille sisuks on Jeesuse kõnelused jüngritega tema maise elu viimastel päevadel. Kõige olulisema osa nendest kõnelustest moodustavad Jeesuse eravestlused Juudaga. Evangeelium lõpeb sellega, et Juudas loovutab Jeesuse tema vangistajate kätte. Kes evangeeliumi sisu üksikasjade vastu lähemat huvi tunneb, võib seda lugeda internetiaadressilt http://www9.nationalgeographic.com/lostgospel/_pdf/GospelofJudas.p df
Senitundmatu evangeelium 2. sajandist
Nagu paljude teiste käsikirjaleidude puhul, nii kulus ka Juuda evangeeliumi avastamisest avaldamiseni palju aega. Evangeelium avastati Kesk-Egiptusest al-Minya linna lähedalt juba 1970. aastatel. Käsikiri sattus Egiptuse antiigikaupmeeste vahendusel Šveitsi ning seejärel Ameerika Ühendriikidesse, kus seda hoiti New Yorgi Long Islandi panga šeifis. 2000. a. ostis käsikirja endale Zürichi antiigikaupmees Frieda Nussberger-Tchacos. Et antiikne tekst oli rännakute käigus kahjustada saanud, andis Nussberger-Tchacos selle Baselis asuvale Maecenase antiikkunsti fondile konserveerida. Nii sattus käsikiri teadlaste kätte. Hiljuti publitseeris rühm koptolooge Genfi ülikooli professori Rodolphe Kasseri juhtimisel evangeeliumi koos ingliskeelse tõlkega. Evangeeliumi sisaldav käsikiri tagastati Egiptusele, kellele see seaduse järgi peaks kuuluma, ja praegu säilitatakse seda Kairo Kopti Muuseumis.
Teadlased on kindlad, et kuigi Juuda evangeelium on kirjutatud kopti keeles, on tegemist tõlkega kreeka keelest. Evangeeliumi käsikiri on säilinud suuremal papüüruskoodeksil, mis sisaldab veel kahte teost – "Jaakobuse apokalüpsi" ja "Peetruse kirja Filippusele". Erinevalt Juuda evangeeliumist olid mõlemad nimetatud teosed tuntud juba varem tänu Ülem-Egiptusest Nag Hammadist pärast Teist maailmasõda avastatud nn gnostilisele raamatukogule.
Juuda evangeeliumi sisaldav käsikiri pärineb kas 4. või 5. sajandist pKr, kuid teost ennast peetakse vanemaks. Arvatakse, et ta on kirjutatud 2. sajandil pKr, kuid kümnendi suhtes puudub teadlastel üksmeel. Evangeeliumi fiktiivne autor on Jeesuse jünger Juudas Iskariot, kes on Julius Caesari tapja Brutuse kõrval kahtlemata ajaloo kõige kuulsam reetur – isegi need inimesed, kes Piiblit ei ole lugenud, teavad hästi, millega ta hakkama sai. On siiski kindel, et teose autor ei saanud olla kurikuulus Juudas Iskariot, kes suri juba 1. sajandi 30. aastatel. Evangeeliumi on kirjutanud keegi meile tundmatu 2. sajandi inimene Juuda pseudonüümi all, tõenäoliselt mõni Egiptuse kristlane.
Alates 2. sajandist oli kirikus tavaks, et evangeeliumid omistati Jeesuse otsestele õpilastele või nende vahetutele õpilastele. Tänapäeva piibliteadlased (välja arvatud ülikonservatiivsed) on seisukohal, et ka neli Uue Testamendi evangeeliumi on kirjutatud Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese pseudonüümide all ning et me ei tea nende teoste tegelikest autoritest midagi. Oleks siiski vale hinnata seepärast evangeeliume võltsinguteks, sest antiikaegne arusaam autorsusest erines tänapäevasest. Nii anti tollal näiteks filosoofilise teoseid välja ühe või teise koolkonna sajandeid tagasi elanud rajaja nime all. Omistades evangeeliumid apostlitele või nende vahetutele õpilastele, tahtis kirik kindlustada nende teoste autoriteeti ja eraldada nad teistest evangeeliumidest, sest 2. sajandil oli taolisi liikvel juba palju. Ja need evangeeliumid erinesid oluliselt Uue Testamendi evangeeliumidest.
Apokrüüfne evangeelium
"Evangeelium" oli varases kristluses laialt levinud kirjandusžanr, mille vorm võis olla erinev, kuid mille sisuks oli alati kas Jeesuse õpetus või nii tema õpetus kui ka teod. Kõik, kes on lugenud Dan Browni romaani "Da Vinci kood" teavad, et esimestel sajanditel oli käibel kümmneid erinevaid evangeeliume (Dan Browni pakutud arv "rohkem kui kaheksakümmend" on siiski liialdus). Osa evangeeliumidest on säilinud tervikuna, teine osa fragmentidena või tsitaatidena varakristlike autorite teostes, kuid paljudest evangeeliumidest on teada vaid pealkiri ja fakt, et nad on kunagi olemas olnud. Uude Testamenti võeti vaid neli evangeeliumi – Matteuse, Markuse, Luuka ja Johannese evangeelium. Väljajäänud evangeeliume nimetatakse apokrüüfseteks evangeeliumideks ja selline apokrüüfne evangeelium on ka Juuda evangeelium.
Miks jäeti see evangeelium Uuest Testamendist välja? Kerge ja ahvatlev on muidugi uskuda, et see oli kirikumeeste vandenõu, kes tahtsid varjata tõde Juuda kohta, kuid teadlased nii ei arva. Esimeste sajandite kristlus oli äärmiselt mitmepalgeline liikumine ja evangeeliumide paljusus on seletatav kõige kergemini sellega, et eri evangeeliumid pärinevad erinevatelt kristlikelt rühmitustelt. Enamik evangeeliumidest jäi Uuest Testamendist välja seepärast, et nad olid tekkinud hiljem kui neli evangeeliumi, mis olid saavutanud Uue Testamendi koostamise ajaks suurema osa kristlaste seas nii suure populaarsuse, et välistasid kõik uued evangeeliumid. Peale selle pärinesid paljud evangeeliumid rühmitustelt, keda kristlaste enamus pidas 2. sajandil ketseriteks – õigest usust ja traditsioonist hälbinuteks. Ka Juuda evangeelium pärineb ühelt selliselt rühmituselt.
Gnostiline evangeelium
Üks kardetumaid ketserlusi esimeste sajandite kirikus oli liikumine, mida tänapäeval nimetatakse "gnoosiseks". Paljud selle liikumise järgijad pidasid ennast ise kristlasteks, kuigi on teada, et gnoosis oli levinud ka mittekristlaste seas ning on üpris kindel, et see tekkis ristiusust sõltumatult.
Kristlikud gnostikud uskusid, et Jeesus Kristus on küll inimkonna lunastaja, aga ta ei tulnud lunastama inimesi patust, vaid teadmatusest. Gnostilise õpetuse järgi on inimeste hinged sattunud sellesse maailma eksikombel. Nad on suletud oma kehasse nagu vangikongi ja on unustanud, et tegelikult on nende kodu hoopis sealpoolses vaimumaailmas. Jeesus tuli kõrvaldama inimeste teadmatust ja näitama neile, kuidas on võimalik pärast surma oma kehast vabaneda ja vaimumaailma tagasi jõuda. Gnostikute arvates on materiaalne maailm kui selline halb ja loodud kurja olendi või kurjade olendite poolt, kellel ei ole tõelise Jumalaga, Jeesuse Kristuse Isaga midagi pistmist.
Nagu kristlus tervikuna, nii oli ka gnoosis jagunenud erinevateks suundadeks ja rühmitusteks. Ühe gnostilise rühmituse kohta kirjutas Lyoni piiskop Eirenaios oma teoses "Ketserluste vastu" (u 180 pKr), et nad tundsid sugulust Kaini ja Soodoma meestega – ilmselt seepärast, et ka nood astusid välja Vana Testamendi Jumala vastu, keda gnostikud pidasid maailma loonud kurjaks olendiks. Eirenaios ütleb, et sama rühmitus (neid on hakatud kutsuma "kainiitideks") olevat hinnanud kõrgelt ka Juudas Iskariotti, kes ainsana olevat teadnud tõde, ning et neil oli kasutusel ka Juuda evangeelium. Osa teadlasi arvab, et äsja avaldatud Juuda evangeelium ongi Eirenaiose mainitud teos.
Sõltumata sellest, kas viimati nimetatud oletus peab paika, on kindel, et Juuda evangeelium pärineb gnostikutelt. Sealt võib leida sellised gnoosisele iseloomulikud jooned nagu radikaalne Jumala ja maailma ning vaimu ja ihu vastandamine ja negatiivne suhtumine materiaalsesse maailma ja inimese kehasse. Gnostilisest mütoloogiast on pärit ka paljud Juuda evangeeliumis mainitud olendid (Sophia, Barbelo, Jaldabaoth, Saklas, Adonaios).
Uus allikas Jeesuse elu kohta?
Kui teade Juuda evangeeliumi avastamisest laiema avalikkuseni jõudis, hakkas levima kuuldus, et see võib anda uut ja väärtuslikku teavet Jeesuse elu kohta. Teadlased seda arvamust siiski ei jaga. Nii ütleb näiteks professor Rainer Kampling Berliini Vabast Ülikoolist, et Juuda evangeelium ei aita absoluutselt kaasa Naatsareti Jeesuse loo mõistmisele. Samal seisukohal on tema Humboldti Ülikooli kolleeg professor Hans-Gebhard Bethge, kes siiski lisab, et teos on oluline 2. sajandi kristluse tundmaõppimiseks.
Juuda evangeeliumi versiooni Jeesuse reetmisest võib tõlgendada kui ühe 2. sajandi kristliku rühmituse katset pehmendada häirivat fakti, et Jeesuse reetis tema enda õpilane. Kristlasi on see fakt alati härinud ja ilmselt püüti seda leevendada seletusega, et Jeesuse loovutamine tema vaenlastele oli vaid tema maise, inimliku loomuse loovutamine, mis oli tõenäoliselt vajalik selleks, et Jeesuse vaim võiks maistest köidikutest vabaneda. Viimane on siiski vaid tõlgendus, sest Juuda evangeelium nimetab ka Jeesuse maise loomuse loovutamist tema vaenlaste kätte ohvriks, mistõttu võib arvata, et erinevalt enamikust gnostikutest omistas Juuda evangeeliumi autor Jeesuse surmale ikkagi lunastava mõju. Juuda ümberhindamises positiivseks kangelaseks võib näha ka ühte gnoosisele iseloomulikku joont, mida nimekas gnoosiseuurija professor Kurt Rudolph on nimetanud "protestieksegeesiks" – gnostikud hindasid paljud Piibli tegelased ja sündmused radikaalselt ümber, tehes näiteks Piibli Jumal-Loojast kurja demiurgi või seletades, et Jumal keelas esimestel inimestel süüa hea ja kurja tundmise puust selleks, et neid teadmatuses hoida ja madu, kes Eevat tunnetusepuust sööma keelitas, oli tegelikult lunastaja. Ka Kaini ja Soodoma meeste positiivne hindamine on "protestieksegees".
Revolutsioon jääb ära
Juuda evangeelium on kahtlemata tähelepanuväärne leid, mis rikastab meie teadmisi varakristliku gnoosise ja ühe osa 2. sajandi kristlaste usu ja mõttemaailma kohta, kuid päris kindlasti ei muuda see meie pilti tollasest kristlusest nii radikaalselt, kui mõned sooviksid. Et varases kristluses oli palju suundi ja voole, ei ole mingi avastus ja ka mõtteviis, mida esindab tolle evangeeliumi meile tundmatu autor, ei üllata ühtki teadlast. Ka see, kuidas Juuda evangeelium kujutab Jeesuse ja Juuda suhteid, ei ole mahavaikitud ajalooline tõde, vaid ühe kristliku rühmituse "protestieksegees". Vandenõuteooriad on küll praegu moes, aga Juuda evangeeliumi avastamine ei anna neile mingit kinnitust. Nõnda peavad pettuma kõik, kes lootsid, et Juuda evangeelium on tõestus Dan Browni teooriale kiriku üleilmsest vandenõust, mille eesmärk on varjata inimeste eest apokrüüfidesse talletatud tõde. Siiski on neid, kes seda usuvad – kõigi argumentide ja terve mõistuse kiuste.
