27.02.2009, 00:00
Kas kriis mõjub ka Berlinale karude kullaproovile?
Jaan Ruus püüab leida vastust küsimusele, miks Berliini filmifestival pärgas eksootiliste maade esmafilme.
Üllatus, üllatus! Peruu “Kurbuse piimale” kaks
tähtsaimat auhinda, Uruguay “Gigandile” kolm.
Üheksast karust läks neli Lõuna-Ameerikasse. Kolmest Euroopa
suurfestivalist on Berlinale saanud poliitilise kino maine. Tõepoolest,
mullu said hinnatud Brasiilia “Eliitrühm”
märulipolitsei narkovõitlusest ja korruptsioonist ja
“Tavaprotseduurid” iraagi vangide mõnitamisest. Ometi ei saa
öelda, et Cannes’i viimased Kuldsed Palmioksad, Rumeenia
Ceaucescu-aegsed seksuaalrepressioonid “4 kuus, 3 nädalas ja 2
päevas” ning Prantsuse koolifilm “Seinte vahel” oleksid
vähem poliitilised.
Ainult et neis avaldub päevapoliitika
läbi argipäevaste olukordade ja karakterite, neis pole Berlinalele
omast otseütlemist.
Sakslased võivad muidugi
õnnelikud olla, kokku sai nende filme eraldi sektsioonides ja
programmides täpselt 100(!). Neljandat aastat järjest anti parima
näitlejatari Hõbekaru sakslannale, seekord Birgit
Minichmayrile, kes mängib vaheldumisi Berliini ja Viini teatrites.
Naispeaosalisena suhtedraamas “Kõik teised” esitab ta
päris jõuliselt noort naist, kes peab mehega endale
truuksjäämise duelli.
Ka avati festival saksa filmiga,
selleks oli “Internatsionaal” hetkel ehk kuulsaima saksa
režissööri Tom Tykveri lavastuses. Rahvusvahelisi suurpanku
terroristide finantseerimises süüdistav seikluspõnevik on
aktuaalne ja osav meelelahutus, tõend sellest, et tänapäeval
oskavad ka sakslased teha ameerikalikke suurfilme.
USAst oli
kõigis programmides kokku 39 filmi, nii jäädi koguarvult alla
vaid Saksamaale endale.
Ameeriklased on Berliinis ikka auhindu
saanud, seekordne Hõbekaru stsenaariumi eest oli siiski lohutusauhind.
Stsenaristina juba nime teinud Oren Moverman suutis lavastusdebüüdis
“Sõnumitooja” luua karaktereid ja tõelist
dramaatikat. Peategelase, ameerika sõduri ülesandeks pärast
tervenemist haavatasaamisest Iraagis saab lahingutandril langenud
sõdurite surmateate viimine omastele. Jõulistest tegelastest
hoovas optimismi ja inimlikkust.
Ameeriklased tõid
festivali punasele vaibale küll ridamisi staare, kuid Oscari-nominente
produtsendid vahetult enne auhindade jagamist festivalile tirida ei riski. Gus
Van Santi “Milk” kodaniku- ja geiõiguste eest
võitlejast Harvey Milkist Sean Penni tänaseks Kuldmhehega
pärjatud kehastuses pidi muidugi kohal olema, sest Berliinis on pikk
homofilmide ajalugu (välja antakse Teddy auhinda juba 23. aastat). Samuti
pidi linastuma kohtu- ja süüdraama “Lugeja”, mis kandub
tagasi koonduslaagrite aega ja millega Kate Winslet samuti Oscarite jagamisel
osales.
Võistlusprogrammi olid korraldajad valinud
miskipärast heatujufilme: “Õnnepisarad” mulluse
festivali seks-sensatsioonifilmi “Hambad” lavastajalt Mitchell
Lichtensteinilt ja “Minu ainus ja ainumas” Richard
Loncraine’ilt, kuid need olid perekomöödiad, mille koht on
teles. Esimeses ei päästnud ei Demi Moore ega teises René
Zellweger. 67aastase prantslase Bertrand Tavernier’ Ameerikas tehtud
vesternis “Elekterlik udu” mängis peaosaline Tommy Lee Jones
uljalt, kuid film jäi vaid klišeekogumiks.
Globaalset haaret oli festivalil muidugi tunda. Arvukalt võistles
filme tuntud kineastidelt, kes on juba endale nime teinud. Taanlanna
Annette Olseni “Väike sõdur” iraagi
sõjast naasnud naise individuaalvõitlusest ühiskonna
pahedega jäi ülekombineeritud, särata
looks, prantslase François Ozoni “Ricky”, film imikust,
kel kasvavad tiivad, sisaldas elulisi karaktereid ja virtuoosselt lendavat
imikut supermarketi riiuliterivi kohal, kuid puudus fookus. Ja inglanna Sally
Potteri “Moehullus” koosnes sõna otseses mõttes
teaterlikest monoloogidest ja oleks hästi sobinud mõne
eksperimentaalfestivali kavva, aga mitte sellisele festivalile nagu on
Berlinale. Rootslase Lukas Moodyssoni “Mammut”, mille tegevus
arenes nii USAs kui Filipiinidel, tuletas meelde mehhiklase Alejandro
González Iñárritu filmi “Paabel”, kuid
jättis mulje ambitsioonikast lavastajast, kes tõi festivalile lausa
monteerimata materjali.
Kohal oli ka Chen Kaige, esimene hiinlane,
kes Cannes’is Kuldse Palmioksa sai (“Jumalaga, minu
konkubiin”, 1993). Berlinalele tõi ta põhjaliku
valgustusliku filmi Pekingi ooperi kuulsast näitlejast Mei Lanfangist
(“Kütked, mis on igavesed”), mis aga vajub kokku eepilise
taotluse koorma all.
Festivali austasid oma kohalolekuga ka
vanameistrid nagu Andrzej Wajda – filmiga “Kalmus”, Theo
Angelopoulus – filmiga “Ajatolm” ja Costa-Gavras –
filmiga “Lääne paradiis”, viimased kaks väljaspool
võistlust. Neid kõiki on omal ajal pärjatud karude,
palmiokste või lõvidega, kuid seekordse Berlinale karusid nad
ära võrgutada ei suutnud.
Olukorra
päästsid debütandid. Neid hindas tänavu
kõrgeimalt ka žürii, keda juhtis Suurbritannia isepäine
karakternäitleja Tilda Swinton. Kuldkaru anti 32aastase naislavastaja
Claudia Llosa, kirjanik Mario Vargas Llosa nõbu teisele filmile
“Kurbuse piim”. See on segu etnograafiast ja feminismist, millele
annab fooni minevikus olnud poliitiline surutis. Ema on lapse üles
kasvatanud sünge laulu saatel isa tapmisest ja enda vägistamisest.
Peruu mauistlik organisatsioon “Helge tee” röövis, tappis
ja vägistas aastail 1998–2000 umbes 70 000 poliitilist vastast.
Emapiimaga on neiu endasse imenud ka hirmu maailma ees. Ta on pannud oma
vagiinasse kartuli, et teda ei saaks vägistada, nagu seda tehti tema
emaga.
Nagu režissöör pressikonverentsil ütles, pole
selline tegu Peruus sugugi haruldane. Film on fragmentaarne, kuid veenab
lõunaameerikaliku lihtrahva argi- ja pidupäevade värvikusega.
Teise tundmatu filmimaa – Uruguay “Gigant” on lihtne lugu
supermarketi pelglikust videovalvurist, kes armub samas koristajana
töötavasse kolleegi. Säratu ja napi arenguga film, mis sobinuks
rohkem keskmetraažiliseks tööks, suutis siiski lihtsate vahenditega
edasi anda atmosfääri ja hoidis stiili hoolika kadreeringu ja
värvikontrastidega.
Ent ootamatult sügava sissevaate
tänapäeva Iraani keskklassi ellu andis parima režii Hõbekaru
saanu, televisioonlik ja sõnaohter Iraani film “Elly
ümber”. Süžeeliselt lapsehoidja äkilist kadumist uuriv
lugu areneb peaaegu kriminaalfilmi vormis, kuid kasvab
ühiskonnakriitikaks. Pereelus kehtivate aumõistete taga toimivad
omakasu ja harilik vale.
Kokkuvõttes tuleb seda
festivali pidada tagasihoidlikuks. Inglise filmiajakirja Screen
International päevaajakirja kriitikute žürii liikmete, kuhu kuulus ka
allakirjutanu, häälte tulemusena kvalifitseerus parimaks
Alžeeria-Prantsuse-Suurbritannia “London River”. Pariisis
sündinud 55aastase Rachid Boucharebi lihtsa
ülesehitusega film viib kokku Inglise saarel elava kristlasest
provintsinaise ja Prantsusmaalt Londonisse tulnud Aafrika päritolu
muhameedlasest me
tsniku. Mõlemad otsivad oma lapsi, esimene tütart ja teine poega,
kes on kaduma läinud 2005. aasta Londoni terrorirünnakutes.
Tark ja napp realistlik draama sellest, kuidas konfliktid ühendavad
inimesi. Filmi mõjuvus põhineb inglanna Brenda Blethyni ja
malilase Sotigui Kouyate veenval ja võluval mängul. Kuldkaru
võitnud “Kurbuse piim” jäi kriitikute edetabelis
auväärsele teisele kohale.
Eesti pole küll Berliinis
kunagi võistelnud. Olen Berlinalel nüüd olnud juba
kakskümmend üks aastat ja selle kogemuse põhjal võin
öelda, et nii mõnigi Eesti film oleks oma kunstilise taseme poolest
võinud seda rahuga teha. Miks omal ajal ei võetud ei Sulev
Keeduse “Georgicat” ega “Somnambuuli”, ma ei tea.
Aga ei üks ega teine ega ka kunagine “Minu Leninid” sobinud
kokku sakslaste venelembusega, mida küll tänavu ei õnnestunud
demonstreerida, kuna lihtsalt polnud tasemel töid.
Festivali
direktori Dieter Kosslicki volitusi pikendati äsja aastani 2013.
Järgmisel aastal peab Berlinale 60. sünnipäeva ja Kosslick
üritab kindlasti tõsta festivali kunstitaset. Eri programmide
toimkonnad tegutsevad iseseisvalt, ja seetõttu võib igas
programmis leida tõeliselt väärt filme, kuigi see
tähendab, et alati ei satu paremik just
põhivõistlusprogrammi.
Ajaks, mil Berlinale oma
auhinnad välja kuulutab, on maikuiseks Cannes’iks uued filmid juba
ennast sappa seadnud. Ka Cannes teeb alati esmase panuse tuntud meistritele.
Ootamas on Michael Haneke, Ken Loachi, Pedro Almodóvari, Lars
von Trieri, Quentin Tarantino, Jane Campioni, Ang Lee jt värsked
filmid. Nii et – jääme ootama ja lootma, et selle aasta suur
filmisündmus kärgatab Cannes’is.
Berlinale auhinnakarude pesakond
1 Kuldkaru
6 Hõbekaru
2 Klaaskaru laste- ja noortefilmidele
1 Teddy homofilmidele
1 Kuldkaru
6 Hõbekaru
2 Klaaskaru laste- ja noortefilmidele
1 Teddy homofilmidele