Kas kube käratab ühis­konnast ja poliitikast?

No ma ei tea, pagan küll, polnud oma vana sõpra Rauli millegipärast juba tükimat aega trehvanud. No ma ei tea, mingi paar kuud või nii. Või hoopis paar nädalat või nii. No mine sa võta kinni, kes seda aega ikka enam nii väga täpselt mäletab.

Igatahes võtsin üksõhtu ennast kokku ja otsustasin talle huvi mõttes helistada, et kuidas läheb ja nii edasi, et kas mingit pulli on saanud või põnevaid seiklusi ette tulnud ja nii edasi...

Meelega alustasin huvi mõttes telefonikõnet vanamoodsalt naljatlevas toonis, et: “No terekest, et kuidas läheb siis ka, et kuidas kube ka käratab?”

Et mõtlesin nagu midagi taolist, et kuidas teine inimene taolisele peenutsevale küsimusele karmil tänapäeval ka reageerib. Midagi irriteerimise mõttes või nii.

Raul römises talle omasel toonil paar naerurömahtust ja vastas, et tead, sina mine õige metsa oma kuidas-kube-käratab-jutuga. Ja küsis kohe seejärel, et palju viin maksab, ja vastas ise seejärel, et ahahah, kolmkümmend kaks krooni, okei. Sain kohe aru, et Raul viibib parajasti kunstiklubi kohvikus.

“Raske, raske, kõigil on praegu raske,” jauras naljatlemisi Raul, kes hommikust õhtuni arvuti taga tööd rabab, et seejärel kunstiklubi kohvikusse lõõgastuma ja meelt lahutama minna.

“Ainult sinul on kerge, sest sa hakkad juba hommikul Karu õlut jooma.”

“Ah, ega pole mul nüüd nii väga kerge ka midagi,” tunnistasin endale ja Raulile naljatlemisi.

Nojah, ega tegelikult päris kerge mul ju polegi. Mis aga parata.

“Aga kuidas su penil läheb?” päris Raul mu taksikoera kohta. “Ei-noh, koer on mul alati rõõmus,” vastasin mina. Nõnda on küll päriselt. “Tal pole häda midagi.” Raul jätkas: “Jah, nii ongi okei, tahaksin ka ise olla kellegi peni, siis poleks ka mul kunagi häda midagi.”

Veel selgus tolleõhtuse usaldusliku telefonikõne põhjal, et vana sõber Raul ja meie peaaegu sama vana sõber Ain istusidki siis kunstiklubi kohvikus ja Rauli sõnul arutlesid nad aktuaalsete ühiskondlik-poliitiliste teemade üle.

Raul kutsus mindki kampa, et tule, arutleme koos. Aga paraku olin tol õhtul pisut väsinud ja loobusin, et noh, mõni teine kord. Et jään hoopis koju. Ja mis peamine – minu meelest olime me selleks korraks poliitikast ja ühiskonnast juba piisavalt rääkinud ka. Ju küll ja küll.