Iga külastaja on automaatselt tähelepanu keskpunktis, kelnerid ja ettekandjad saavad kõrvalosades särada, juuakse kohvi, tülitsetakse, lepitakse, flirditakse, filosofeeritakse, pestakse musta pesu, peetakse plaani, trumbatakse üksteist lugudega üle.

1. Madis Kõiv, Lõputu kohvijoomine”

“Teist kohvikut ei ole,” noogutab Stammgast Madis Kõivu “Lõputus kohvijoomises” tähendusrikkalt ettekandja Erikale. Kohviku nimi on W (prototüübiks muidugi Tartu omaaegne Werner) ja selle tüüpilised püsikliendid sümboliseerivad eestlase püsimajäämist kõigi maailmasõdade, vabadussõdade ja ellujäämissõdade kiuste. Sest alati on sõda. Kuid alati leidub ka neid, kes ajal, mil iga mees ja naine, tööline, talupoeg ja vaimutööline peab kohustuma kallaletungija tagasilöömiseks, võtavad parema meelega veel ühe kohvi.

“Pole siin filosoofiat midagi, lihtsalt joome kohvi, mõnikord natuke veini juurde, teinekord mõni saiake või pirukas lisaks, harva sekka üks magus aleksandri- või napooleonikook... Ja kui juhtub, siis head seltskonda ja meeldivat vestlust näpuotsaga lisaks,” kõneleb Stammgast olenemata kellaajast, aastaajast, sajandist või aastatuhandest Uustulnukale. Sest teist kohvikut ei ole.

* Oli viimati Draamateatri repertuaaris, mängiti Heliose kino saalis, peaosas Lembit Ulfsak. Näitemängu tekst on pühendatud Aarne Ükskülale.

2. Paavo Piik, Keti lõpp”

Kui Kõivul õnnestus pigistada terve kolmveerandsajandi jagu Eesti kultuurilugu ühte lõputusse kohvipausi, siis Paavo Piik talitab vastupidi – võtab ühe põgusa momendi peagi suletava kiirtoidusöökla (pildil) viimasest tööpäevast ja täidab selle tihedalt tänapäeva urbaniseerunud inimese abstraktse ängi ja hingevaluga. Ja sa tead, et oled pärale jõudnud, kui “naudid jamanduskriisi sest nüüd saad ettekandja käest kes ütleb “basiilika” basiiliku-feta-küpsise-lõherulli asemel tatraputru ja ühe õlle või seljanka kui midagi alla ei lähe”.

Klientuur on sel viimsel päeval (õnneks siiski mitte viimselpäeval) kirju – õhtuseks lõõgastumiseks vundamenti laduvad jänesekostüümis tšikid (“Enne sööd ketti, pärast paned ketti”, “Kõigepealt burks, siis alko. Faas üks, faas kaks – ja faas kolm on pidu. Niimoodi käivad asjad pealinnas”), peretüli klaariv hüsteeriline paarike, üks erakordselt võimekas fabuleerija-neiu ja burksirestorani klienditeenindaja ameti jaoks totaalselt ülekvalifitseeritud noormees, kes kujutab ette, et kotlettide praadimine võiks olla tema jaoks omamoodi karmajooga ning viia sammukese nirvaanale lähemale. Ning muidugi ehteestlaslikult torssis burgerirestorani juhataja, kes ise muide üldse burksi ei söö, sest ta on taimetoitlane!

* Tänaseni Linnateatri repertuaaris.

3. Birk Rohelend, Fokstrott”

Ääretult hästi lippav ja tempokas psühholoogiline draama “Fokstrott” märgiti ära Eesti Teatri Agentuuri 2011. aasta näidendivõistlusel. Žürii liige Jaan Undusk kommenteeris toona, et “mõni kirjutab kergelt ja kindlalt nagu Neil Simon”. Rohelend on restoranilaua taha kokku toonud ehmatavalt realistlikud karakterid, kellesarnaseid kohtame enda ümber iga päev. Loodetavasti toob mõni lavastaja selle materjali peagi ka lavale.

Kolmkümmend aastat abielus olnud paar tähistab restoranis koos lastega “mamma surma-aastapäeva”. Kõige vähem arvestab teiste inimeste tunnetega psühholoogist pereema Julia. “Klaas vett,” ironiseerib ta oma mehe üle, “keda sa petad. Igaüks näeb, et sul on joodiku nägu peas,” jne. Ema eestvedamisel näritakse õhtu jooksul üksteisel kõrid läbi ja kappidest tiritakse magustoiduks välja ka mõned luukered. Tegu pole siiski vampiiridraama ega zombie-looga, närimine on põhiliselt verbaalne ja haavata saavad enamasti hinged.

4. Urmas Vadi, Minu isa 20 aastat hiljem” ja Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel”

Urmas Vadi reibas ja puändirikas “Minu isa 20 aastat hiljem” jõudis Ugala teatri kohviku “lavale” TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengite esituses 2011. aastal ja on repertuaaris siiamaani. Tegemist on tõelise matrjoška-teatriga – raamloo sees hargneb omaette lugu, kus sees on järgmine lugu, kus sees aga veel üks ja veel.

Näitlejatudengid saavad suve lõpus teatrikohvikus (pildil) kokku ja murravad pead, mida sügisel üheskoos õppejõududele esitada. Üht neist painab lugu, mis temaga mõnda aega tagasi juhtus. “Minu isa...” on naljakas ja siiras meeldetuletus ajast, kus lugusid veel jutustati, mitte ei saadetud üksteisele Youtube’i linke ja kassipilte.

Restoranis Kaunas arenevad tähtsad sündmused aga Vadi kirjutatud ja möödunud suvel mängitud “Hullumaja suvepäevades Vaino Vahingu ainetel”. Seal kohtuvad restoranis, n-ö neutraalsel pinnal, psühhiaater ja tema isa. Kui delikaatne vestlus peetud, kuuleme daame kõrvallauas arutamas. Esimene väidab: “Täna öösel varastati bussipargist linnaliini buss number kuus.”

Teine ei jää võlgu: “Aga mina nägin tänaval ühte karu jooksmas.”

5. Mart Aas, Café Utopia”

Ka see näitemäng pole veel minu teada lavale jõudnud, aga kui jõuab, siis leiab seegi aset ruumis, kus publik saab kohvikulaudade taga istet võtta.

Peategelasteks promootor Ravanelli, töötu Aleksander, tema sõber Fred, firmaomanik jt. Fredi ja Aleksandri vahel areneb kohvikulaua taga ilmselt kõigi Eesti algupärandite kõige ebamugavamaid dialooge. Fred on tulnud väljast, on läbimärg ja endast täiesti ära ning pihib sõbrale: “Mu naine ... šoppas end surnuks.” Aleksander küsib ehmunult ja küllaltki kohatult “miks?” ning palub kähku vabandust.

Sõber: “Alati, kui oli mingi jama... või olid meil omavahel mingid... pinged... alati läksime poodi... Ja šoppasime... lõputult... Selge, et see oli ebanormaalne... Aga samas nii normaalne – vähemalt tundus, et normaalne – kui vaatad ringi – paljud teevad nii... Aga kellegagi ei juhtu midagi niisugust... Vähemalt sündmuskohal mitte – poes. Võib-olla pärast... kodus või nii... Aga poes... (hakkab nutma) Tobe, ah? Niimoodi surra... Mingis kuradi poes...”

Ühesõnaga – kes iganes seda lugu lavale soovib panna, tehku seda kindlasti enne suuremate jõulušoppamiste algust.

6. Andrus Kivirähk, Sürrealistid”; Mart Kivastik, Põrgu Wärk”

“Sürrealism on sitt nagu kõik muugi, ainult natuke värvilisem,” leiab kunstnik Oskar Andrus Kivirähu kirjutatud “Sürrealistides” (esietendus Viinistus 2006. aastal). Ajastule kohaselt tuterdavad kunstnikuhärrad salongides ja kohvikutes, ning nõuavad kelnerilt muu hulgas rohelist veini. “Saate oma rohelise veini, milles küsimus. Kui neljakümneaastane lits saab end poole nooremaks võõbata, miks siis ei peaks saama veini värvida, kui härral on selline tuju,” leiab kelner ja värvibki veini roheliseks.

“Põrgu Wärk” (esietendus Viinistus 2005. aastal, pildil) aga laseb legendaarsetel kunstnikel, nn linnahuntidel Tartu kohvikutes ja restoranides 20 000 marka maha juua – selle Pallase seltsi eraldatud stipendiumi eest pidi Wiiralt Pariisi sõitma. Küpseb uus plaan, appi tõttab Kultuurkapital ning kunstnikud lubavad nagu ühest suust, et “siis me läheme kõik ilusasti jooma, et ta jaama ei jõuaks hakata”. Mis meelel, see keelel. Lõpuks lähevad kõik ikka ilusasti jaama, et Wiiralt enne rongi peale minekut jooma ei jõuaks hakata.

Jätan need algupärandid siin seitsmendat kohta jagama ja painutan natukene reegleid. Tõele au andes pole ju kummaski ei restorani ega kohvikut, küll aga on vägagi tuntavalt kohal too maailmalõpukohviku tunnetus.

Krahli “The End” viib kuus näitlejat Erki ja Tiina n-ö kodurestorani keha kinnitama ja oma senisele elule tagasi vaatama olukorras, kus tagasipöördumine on võimatu. “Trauma muudab inimese tavaliselt empaatilisemaks. Globaalne trauma võib inimliigi äkki viia lausa evolutsioonilise hüppeni. Ja kui ei vii, mis sellest – ei jää kedagi, kes kiruks ja kahetseks,” leidis Taavi Eelmaa esietenduse eel. “Meie maailma lõpp on pigem isiklikumat laadi – see on meeleseisund, kui taipad, et endistviisi, status quo’na enam jätkata ei saa.” Selles viimsepäeva õhtusöögi stseenis on tubli annus küünilist siirust, mis saab ilmneda vaid olukorras, kus kõik mõistavad, et lootust ei ole, homset enam ei tule.

Samasugune apokalüpsisetunnetus embab ka NO99 lavastust “The Rise and Fall of Estonia”, eriti just etenduse finaal, kus valge linaga kaetud pika lookas laua taga (pildil) kustub igasugune lootus kätt- ja nägupidi salatikausis. (Ja milline kokkusattumus, kaks ingliskeelse pealkirjaga eesti algupärast teatriteksti jagavad omavahel kohta!)

8. Arthur Valdes / Anu Lamp, Keskööpäike”

Revolutsioonilisusest ja uuendusmeelsusest ei ole puutumata ka Anu Lambi – Arthur Valdese müstifikatsioon, ekspressionistlik “Keskööpäike”, ekskurss eelmise sajandi alguse teatriuuendusisse.

Näitlejatehnilise virtuoossuse tulevärk võtab teise vaatuse lõpu kohvikustseeni kordustes oimetuks: Külli Teetamm ettekandjana tantsib ennast publiku mällu ja Helene Vannari otsekui kurjast vaimust vaevatud monoloogid (mis talle ka 2011. aastal Eesti Teatri aastaauhindade jagamisel parima naiskõrvalosatäitja preemia tõid) kutsuvad siiamaani publiku hulgas esile spontaanseid aplause. Tõeline kohvikusümfoonia.

* Tänaseni Linnateatri repertuaaris.

9. Martin Algus, Kontakt” ja Koobas”

Kus siis veel ajada törts tööjuttu kui mitte hotelli baaris? Eriti veel siis, kui laevaliiklus Helsingi ja Tallinna vahel on tormi tõttu katkenud. Hinnad on seal küll kirved, aga Georgil on oma tagavara alati kaasas ning valmisolek kolleegile elamise kunstis järeleaitamistunde anda aina tõuseb: “Jumal! Ma käisin talvel Piiteris... äripartneritega... seal oli hoopis teine asi. Sa raisk, kus käristati välja... viina, šampat, pliine, kalamarja... hommikul istusin hotellis, Nevskil, vannis... värisesin seal, püüdsin ennast kokku võtta... ja siis... kurat... üks sinkjaks tõmbunud näoga äripartner tormab sisse ja oksendab kogu eelmise õhtu kraami sinna, otse vanni... kurat. Kujutad ette?”

Narkoäri telgitagustesse viiv “Koobas” (mida on mängitud vaid Soomes) aga sisaldab endas üht eriti värvikat monoloogi, kus väljendub ületamatu lõhe ja vastastikuse teineteisemõistmise võimatus n-ö lihtsa inimese siira sirgjoonelisuse ja tõusiklikkust paljastava uusaadelliku peenutsemise vahel. “Liiga keeruline,” nendib Sava, kes tahaks Radissoni katusebaaris tellida teed, lihtsalt teed, aga surutakse ettekandja täpsustavate küsimuste poolt nurka. (Vaata teksti kogupikkuses lisaloost.)

*”Kontakt” on Draamateatri repertuaaris senimaani.

10. Hiri Müüripeal, Pegasus, sõpradele Paul”

Ja lõpuks ka üks koguperelugu ehk lugu unetust kirjanikust, miniatuursest kollasest elevandist Paulist ja oma sisehääle kuulamisest.

Inimene viib Pauli kohvikusse (pildil) ja Ettekandjal ei jää muud üle kui imestada: “Ma olen siin kohvikus igasuguseid tegelasi näinud, kuid esimest korda näen koera, kes kohvi joob.” Ja kui täpne olla, siis ka kohupiimakorpe sööb!

Muu hulgas selgub Inimese ja Pegasuse ehk Pauli diskussioonide käigus, et nii nagu ukse hing, võib ka inimese hing hakata kriiksuma, kui ta oma intuitsiooni ja hingekutset liiga kaua ignoreerib. Õnneks aitab selle vastu (ja ka ennetuseks!) pannkookide söömine, ohtra moosiga.

*”Pegasus, sõpradele Paul” jõudis 2011. aastal Võru Linnateatri lavale, lavastaja Tarmo Tagamets.

Autor tänab abi eest Heidi Aadmat Eesti Teatri Agentuurist.