Ja üle aegade lisandusid ühe aastaga lausa kaks uut oratooriumi: Aints-Tungla “Aeg armastada” ning Tõnis Mäe “Tarkus”.


Selles plaanis võib lõppeva EV 90 aasta kohta öelda, et polegi paha loomus – taas elluäratatud väärtuslikuks peetud vana ja leitud uut. Ja mis pilti see siis pakub? Kõige rohkem huvitab mind sõnum. Sest ooper või veel eriti oratoorium pole mingi väike palake, mis kantud helilooja juhuslikust tundevälgatusest. Helilooja, kes võtab ette oratooriumi kirjutamise, tahab sellega kindlasti midagi öelda. Ning kindlasti on ka ümbritseval keskkonnal sündivale suur mõju.


Tobiase oratooriumi juures on ülisuur missiooni oreool. Juba helilooja ise kirjutas 1908. aastal: “Ma loodan, et mu töö eesti rahvale kaduma ei lähe. Oma kõige sügavamatest südame juurtest saadik olen ta välja toonud, kuna ma selle juures kõik läbi elada tohtisin, mis ma oma kangelasest jutustada tahtsin.” Ja Vardo Rumessen on selle teose unustuse hõlmast välja kaevanud, taastanud, esituskõlblikuks teinud, suurtele maailmalavadele viinud, uhked raamatud-partituurid ilmutanud, ja nüüdsest ettekandest valmib siis ka DVD. “Joonase lähetamine” kui Eesti muusika-ajaloo tähtteos saab jäädvustatud helis ja pildis.


Vanast Testamendist pärit Joonase lugu räägib kannatustest (torm, Joonase laevalt merre heitmine, kolm päeva vaala kõhus), pääsemisest, Jumala kuulutamisest, halastusest (patust Niinive linna ei hävitata) ja kiitusest. Oma olemuselt põnev lugu ja positiivne sõnum.


Muusikateos – pikk, esituskoosseisult massiivne, meele­olult raskepärane. Pigem võimendab Jumala kartuse ja karistuse kui lootuse ja halastuse sõnumit. Vähe on vaheldusrikkaid helgeid pilte. Vähe ka ülistavat, joovastavat rõõmu, mille poolest ju 19. sajandi Kesk-Euroopa vaimulikud suurteosed kuulsad on. Seda saksa “heiter”-meeleolu (mis alates Bachist-Händelist kuni Brahmsini nende suurteosed armastatuks teeb) ju pole meil kuskilt võtta. On aastasadu allasurutud rahva hirmu ja pingesoleku tunne. Kahtlemata on Tobiase teoseski suursugust ja uhket. Aga seda peab siis ka ettekandega võimendama, et ikka midagi ülevat välja kostaks.


Ja kui põhiettekanne ise kuidagi pinges ja ülipüüdlik tundus, siis kordamisele tulnud Sanctus oma alguse gongilöökide ja lõpus kaikuvate kõrgustega oli tõesti Eesti muusika tähtteose vääriline. Ka tuli maestro Neeme Järvi näole pärast lisaosa ettekandmist esimene naeratus! Esitajatekoosseis oli iseenesest kiitust vääriv: orkester tihe ja soolod korrektsed, Rauno ­Elbi vokaal hea kandvuse ja voolavusega, ­Juhan Tralla kõrge ilusa tenorihääle ja Merle ­Silmato kauni sügava tämbriga, koorid varieeruvalt parema-kehvema häälduse, aga valdavalt heade sopranitega, dirigent kindla vormihoidmisega. Ainus aga, kes oratooriumi üle aegade kandvat positiivset sõnumit oma olemuse ja häälega edasi andis, oli Pille Lill. Ja alles Sanctuse kordamisel sai kogu esituskoosseis krambivabalt musitseerida, justkui sõnumile ja ettekandmise eesmärgile pühenduda.