Kas pearätid väärivad inimelu?
Võib öelda, et kahe prantslasest ajakirjaniku pantvangivõtmine Iraagis on õppetunniks Prantsusmaale, kes üritas sõjas rahvusvahelise terrorismi vastu erapooletuks jääda ja oli Ühendriikide põhioponent Iraagi sõja alustamisel. Et Prantsusmaal ollakse Palestiina poolt, arvati Pariisis, et nende kodu jääb terroristide poolt puutumatuks. Erandit aga ei tehtud. Kas riik saab ohustada demokraatlikke väärtusi, et päästa kahe ajakirjaniku elu?
Prantslased pearäti vastu
Septembri alguses jõustus Prantsusmaal seadus, mis keelab suurte ristide, islamiloori ja juudi pigimütside kandmise haridusasutustes, et järgida täpsemalt Prantsusmaal 1905. aaastal sätestatud ilmalikkuse põhimõtet. Kuigi praeguse seaduse lähtekohaks on islami pearätid, ei ole keeld suunatud ühegi usu vastu eraldi. Prantsusmaal elab aga Euroopa suurim moslemite kogukond, mille 5 miljonit liiget peavad uut seadust diskrimineerimiseks.
Nüüd, kus Iraagi Islamiarmeeks nimetav rühmitus on juba paarkümmend päeva pantvange kinni hoidnud, toimuvad Pariisis meeleavaldused pantvangide kaitseks. Praegu on seaduse poolt isegi kunagised tulised vastased. Prantslaste diplomaatia kasutas kavalalt ära oma mõjukaid sõpru Lähis-Idas ning Põhja-Aafrikas. Läbirääkimisi peeti sealsete usuliidritega, röövitud ajakirjanike kaitseks astusid välja mitmed Iraagi sunniidi- ja šiiidirühmitused: šiiidi liider Mohammed Hussein Fadlallah, Šveitsi islami intellektuaal Tariq Ramadan, Prantsusmaa araabia liiga peasekretär Amr Moussa, Palestiina vabadusliikumise liider Mohammed Al-Hindi, Yasser Arafat, mitmed islamiorganisatsioonid ning Egiptuse, Jordaania ja Katari valitsused.
Kui veel augusti lõpus arvati, et esimesel septembril lähevad sajad moslemid kooli nimme pearättidega, siis pantvangikriis päästis valla Prantsusmaa kodanike ühtekuuluvustunde, ning kasvõi üks pearätt kooliuksel oleks mõjunud õli tulle viskamisega. Terroristide plaanile muuta teise riigi seadust tekkis bumerangiefekt ja seadust järgitakse koolides erilise tähelepanuga. Miks arvab rumal terrorist, et Prantsusmaa on banaanivabariik, ja et inimeste surma saatmisega reguleerib tema, võõra riigi kodanik, sealset riigikorda?
Pantvangid ajaloos
1979. aasta 4. novembril vallutas 500 üliõpilast Iraani pealinnas Teheranis Ühendriikide Suursaatkonna ning võttis pantvangideks u. sadakond saatkonna töötajat. Kurjategijate sooviks oli saada tagasi Iraanile kuuluvad ja Ühendriikide poolt varem külmutatud riigivarad suuruses 8 miljardit dollarit. Kurjategijad esitasid oma tingimused ja riigid kauplesid nendega. Teherani pantvangikriis on jäänud ajalikku näitena, kus Ameerika supervõim andis alla väljapressijate nõudmistele. Käesoleval aastal Iraagis on üha sagedamaks muutunud katsed pantvangide võtmise ja hukkamise kaudu rahvusvahelist ühtsust nõrgestada. Öeldakse, et ähvarduste eest riigivõim enam ei tagane, terroristidega peetakse läbirääkimisi pantvangide päästmisel täna erandkorras.
24. aprillil 1980. tehti Teherani USA saatkonnale tormijooks, kuid päästeoperatsioon vedas alt, liivatorm murdis mitu helikopterit, surma sai kümmekond inimest. Viimaseid 52 pantvangi hoiti kinni kokku 444 päeva. Püüdke ette kujutada, et elate pantvangina, pesemata ning püss nina all septembrist 2004 poolteist aastat, vabadusse pääsete alles jaanuaris 2006. Toona hõlbustas läbirääkimisi iraanlaste eksiilis viibinud shahh surm ning nende oma kodumaa vallutamine Iraagi poolt. Alžeeria vahendajate juhitud läbirääkimised lõppesid 21. jaanuaril 1981, vastavalt kokkuleppele garanteeriti Iraanile immuniteet pantvangikriisist tõusetunud kohtuasjade üle. 1996. aastal andsid endised pantvangid Iraani kohtusse samal aastal vastu võetud terrorismivastase seaduse (Antiterrorism and Effective Death Penalty Act of 1996) alusel, mis annab Ühendriikide kodanikele õiguse kohtusse kaevata välisriikide valitsusi, kui on toetanud ametlikult terrorismitegusid. Ometi lükkas USA valitsus kohtuasja tagasi, kartes kohtuasjaga pidurdada riikidevahelisi läbirääkimisi. Ameerika föderaalkohtunik tõi hagi tagasilükkamisel põhjenduseks pantvangide vabastamisel sõlmitud kokkuleppe, mis välistas kahju hüvitamise kannatanuile.
Eesti järele ei anna
Tihe läbikäimine erinevate riikidega on toonud rahvusvahelise terrorismi küsimuse ka Eestisse, siin ratifitseeris 2001. aastal Riigikogu 55 poolthäälega pantvangi võtmise vastase rahvusvahelise konventsiooni, mis on sõlmitud 17. detsembril 1979. New Yorgis. Konventsioon defineerib pantvangivõtmise kui kuriteo, mille korral isik vangistab teise isiku, hoiab teda kinni ja ähvardab ta tappa või talle tervisekahjustuse tekitada või teda jätkuvalt kinni hoida, et sundida kolmandat isikut, s.o riiki, valitsustevahelist organisatsiooni või füüsilist või juriidilist isikut või isikute rühma toime panema teatava teo või sellest hoiduma, ning seab teo toimepanemise või sellest hoidumise pantvangi vabastamise otseseks või kaudseks tingimuseks.
Vastavalt konventsioonile peavad kõik sellega ühinenud riigid pantvangi võtmist käsitlema raske kuriteona, kuid konventsiooni ei kohaldata, kui kuritegu on toime pandud ühes riigis, pantvang ja kahtlustatav on selle riigi kodanikud ning kahtlustatav tabatakse selle riigi territooriumil. Konventsioon võimaldab arendada rahvusvahelist koostööd riikide vahel, et ennetada rahvusvahelise terrorismi ilminguid ning vastutusele võtta ja karistada pantvangi võtmise toimepannud isikuid. Eestis on korduvalt arutatud võimalikke käitumismudeleid juhuks, kui näiteks Eesti kodanik peaks sattuma pantvangi. Kuigi siiani on oldud seisukohal, et Eesti kodanike terroristide kätte sattumisel keeldub Eesti järele andmast, jäetakse ruumi improvisatsioonile; iga tegu analüüsitakse eraldi ning lõpliku otsuse võtab reeglina vastu valitsuse julgeolekukomisjon.
Ka Venemaa seisukoht on, et terroristidega läbirääkimisi ei peeta. Juhtunud on aga see, et mitme pantvangikriisi tulemusena on seal surma saanud sajad süütud inimesed. Öeldakse, et Venemaal (nagu ka Eestil) puuduvad vahendid sääraste olukordade lahendamiseks ning päästekomando musta vormi riietamine ei tee sellest automaatselt eriüksust. Euroopas räägitakse, et Moskva eriüksused ei tööta lääne mudelil, millest tuleb ka nende oskamatus lahendada probleemseid situatsioone. Samas ei oma läänemaailm kogemust sääraste hiiglaslike pantvangikriisise lahendamisel, nagu on juhtunud viimati Põhja-Osseetias või Moskva teatrihoones mõni aasta tagasi. Efektiivseks rünnakuks peab ühe terroristi kohta olema viis eriõppe saanud sõdurit.
Kuidas laheneks olukord siis, kui ühel päeval võtaks viiskümmend kurjategijat pantvangi kogu Opéra de Paris? Venemaaga võrreldes on lääneriigid kindlasti paremini organiseeritud, aga lõppeks on ikka sedamoodi, et pantvangivõtja seab tingimused ja vabastaja peab nõustuma. Kui mitte mingeid järeleandmisi teha, siis peaks ju kohe igal juhul tormi jooksma aga nii ei pruugi just palju saavutada.
Üle 160 europarlamendi saadiku andsid ülemöödunud nädalal oma allkirja petitsioonile vabastada Prantsuse ajakirjanikud. Euroopa Parlamendi president Josep Borelli sõnul on terrorismil vaid üks eesmärk – tappa sõna- ja mõttevabadus. Lähtudes lähiajal aset leidnud terrorismiaktidest Venemaal, Iisraelis ja Iraagis, kirjutab petitsioon, et "ükski asi ei õigusta sääraseid õudusttekitavaid akte, olgu põhjus poliitiline, religioosne või kättemaks ükskõik millise muu tagakiusamise eest". Kui mitu inimest on andnud oma elu, et sõna- ja mõttevabadus pääseks võidule?
Vägivallaühiskondi iseloomustab põhimõte: pigem karistatagu sadat süütut, kui et üks süüdlane jääb karistuseta. Õigusühiskonnas on asi vastupidi: ennem jäägu sada süüdlast karistuseta, kui et üks süütu mõistetakse süüdi ülekohtuselt...
Juba 18. sajandi lõpul terroriseerisid Tripoli, Alžiiri ja Tunise piraadid Vahemerel kaubalaevu, vahemeremaad tasusid aga lõive, et nende mehi ei röövitaks. Näiteks 1785. võtsid alžeerlased pantvangi Ühendriikide Portugali rannikul peatunud sõjalaeva meeskonna, mehed müüdi orjadeks araabiamaadesse.
1980. aastate keskel võtsid Liibanoni ekstremistid pantvangi kaksteist USA ajakirjanikku ja diplomaati ning poosid üles võikalt veristatud mereväeohvitseri uudistekanalite kaamerate all. Olgugi, et enam terroristidega ei kaubeldud, lubas toonane president Ronald Reagan pantvangide eest Iraanile tulirelvi müüa.
1990. aastal teatas Iraagi valitsus 10.000 ameeriklase pantvangistamisest, lubades kasutada vange elava kilbina lääneriikide rünnakute ees.
1990-ndate aastate jooksul toimus mitu Tšetšeenia pantvangikriisi, inimröövid Lõuna-Ameerikas või Filipiinidel. Iraagi terroristid on tapnud 12 nepaali töölist. Seal toimuvas sõjas on ühe või teise võitleva poole tule all hukkunud Itaalia, Bulgaaria, Korea, Hispaania, Jaapani, Iraani, Palestiina, Austraalia, Ukraina, Inglise, Prantsuse, Poola ja Saksa ajakirjanikke.
