Prantsuse vanasõna.

Mureks on põhjust. "Ei" poolt hääletades lunastavad prantslased vaid üheotsapileti, negatiivsel tulemusel puudub tagasitee Euroopasse. Liit ilma Prantsusmaata on aga pea mõttetu. 

Eriti häirib olukord liidu loojaid. Saksamaal on partnersuhted oma naaberriigiga juba kindral Charles De Gaulle’i ning riigikantsler Konrad Adenaueri päevilt, hetkel on aga kahe riigi alliance privilégié ohus. Sakslane Joschka Fischer on öelnud, et referendumi-eelsed sisepoliitilised dilemmad ei tohiks olla nii olulised, sest kaalul on kogu Euroopa tulevik. Süddeutsche Zeitung võtab asja koguni nii tõsiselt, et kutsub sakslasi üles oma piiritagustele sõpradele helistama ning neid konstitutsiooni kasuks ümber veenma.

Sakslaste hirmu jagavad enamus lääneeurooplasi, Itaalias on (Corriere della Sera) ning Belgias (Le Soir) nimetatud põhiseaduse läbikukkumist 50 aasta pingutuste ebaõnnestumiseks. Põhjamaades ollakse tagasihoidlikumad. Sellegipoolest näevad ka skandinaavlased Prantsusmaas Euroliidu mootorit, mille kinni jooksmine ei saa midagi head kaasa tuua. Hispaanias (La Vanguardia) oodati negatiivseid uudiseid Taanilt või Suurbritannialt. On ka ükskõikseid, nagu näiteks Uus Euroopa. Ungaris arvati, et prantslastele lihtsalt meeldib “vinguda”, poolakate ja tšehhide meel on aga rõõmus, sest esialgu kardeti põhiseaduse läbikukkumist just nendes liikmesriikidest. “Parem tulgu “ei” Prantsusmaalt kui mõnelt väikselt Ida-Euroopa maalt”, öeldakse Poolas. Briti valitsuse eurominister Dennis MacShane’i STRONG> sõnul on võitlevad erakonnad Prantsusmaal aga justkui uue aja katarid (katarlus oli usuliikumine, kus propageeriti algkristlikku puhtust ning eitati hierarhilist kirikukorraldust, inkvisitsioon hävitas selle 16. sajandil), kes unistavad rikkumata Euroopast ning ning näevad teed selle rajamiseks läbi olemasoleva nõrgestamise. Ainus, mida nad suudavad, on muuta liit arenemisvõimetuks, arvas MacShane.

Miks lepe ei meeldi?

Leppe tagasilükkamise põhjuseid on mitmeid, kuid põhiprobleem puudutab Teenuste direktiivi, mis käsitleb töötuse, teenuste ja tööjõu vaba liikumist liidu piires ning ühisturu küsimusi. Le Monde’i intervjuus arvas demograaf Emmanuel Todd, et Vana-Euroopa pelgab ehk tõesti tööjõu massilist ümberasumist, kuid samas kaob liidu sisetoll. Juba Suur Prantsuse Revolutsioon, kaotas tollipiirid erinevate provintside vahel.

Ilmselt arvab Prantsusmaa, et on peale negatiivseid referendumitulemusi ikka Euroopa esireas. Millistel aladel, pole kindel. Igatahes usub suur osa eurooplasi siiani, et Euroopa (ja Prantsusmaa!) ei jää globaliseerumise hammasratta vahele ning suudab säilitada konkurentsivõime ka siis, kui puudub liitu tugevdav konstitutsioon. See on magus enesepettus! Euroopa peab looma uue ühiskondliku mudeli, mis asetab rõhu sotsiaalabile, aitamaks inimesi uute muudatustega kohanemisel. 

Põhiseadusliku leppe tagasilükkamine peataks Euroopa ülesehituse ning sotsiaalse Euroopa loomise sellisena, nagu seda nägi kunagi Euroopa Komisjoni ekspresident Jacques Delors, keda peetakse üheks mõjukamaks europoliitikuks üldse. Saksa politoloog ja professor Martin Koopmanni sõnul toimub aga Prantsusmaa “ei” korral “prantsuse-saksa suhete loogika täielik läbikukkumine”. Euroopa üheks sihikindlamaks poliitikuks nimetatud Nicholas Sarkozy tunnistas, et “ei” poolt hääletades säilitavad prantslased selle Euroopa, mille vastu nad tegelikult on,  positiivse võimaluse poolt hääletades annaksid prantslased liidule aga täiskäigu tulevikku. Ebaõnnestumise korral eksisteerib Sarkozy järgi kaks lahendit, kas liikuda tagasi Nizza lepingu juurde, mis halvaks EL-i, või otsustada ülejäänud liikmesmaadel jätkata 24-kesi. Prantsusmaa punane "ei" on justkui suur vereplekk, mis rikub kogu kanga.

Tony Blair on aga juba teatanud, et väinataguse “ei” puhul loobuksid britid oma referendumist. Euroopa Assotsiatsioonide Liidu peasekretär John Monks kirjutab ajalehes Libération, et Prantsusmaa Non puhul oldaks seal ilmselt üsna rõõmsad. Briti peaminister võtaks seisukoha: “Ühendkuningriiklastel on väga kahju, et prantsuse rahvas on põhiseaduslikkuse leppe tagasi lükanud, kuid selline tulemus ei üllata meid üldse”. “Nothing is as easy as it looks”, kirjutab üks Murphy seadus.

Valeinfo ja vastuseis

Võib öelda, et paljuski on läbikukkumise oht tekkinud tänu halvale eeltööle, mille on põhjustanud kas kahvatu selgitustöö või kodusõda konsensuseta erakondade vahel. Vasakpoolsete eesistuja on kutsunud oma kaasvõitlejaid üles jätma rahulolematus tahaplaanile ning nuriseda Chirac’i sisepoliitika üle alles paari aasta pärast, kohalikel presidendivalimistel. 2007 on "ei" ütlemise aasta, mitte 2005!

Prantsusmaa meedia võttis esmalt negatiivse hoiaku, alles hiljem mõeldi võimalikele tagajärgedele ning positsioneeriti end kähku ümber. Le Monde’i lugejad kirjutavad, et on üllatunud toimetuse hoiakust hääletuse suhtes. Ühe Montpellier’st pärit lugeja sõnul tuleb lõpetada lugejate ahistamine: “Lõpetage meie süüdistamine ning ärge püüdke meid veenda, justkui hõlmaks referendumi tulemus endas kogu inimkonna tulevikku. Tegu on ainult ühe tekstiga, oldagu sellega nõus või mitte!” Tõsi on, et Le Monde on konstitutsiooni poolt. See aga ei takista lehel kajastamast kogu kampaaniat erapoolikult.

Teadlased kutsuvad üles oma kolleege ehitama üles uut Euroopa teadussfääri, mida võimaldaks uus põhiseadus. Prantsuse Teaduste Akadeemia endine president Claude Allègre sõnul toetab uus leping esmakordselt EL ajaloos teadusuuringuid, nüüd on Euroopa Parlamendile antud voli neid rahaliselt doteerida. Sellegipoolest on enamus teadlasi vasakpoolsed ning kavatsevad antidemokraatliku ning turul põhineva Euroopa vastu hääletada.

Päevalehe De Velkstrandt andmeil prantslased vähemasti vaidlevad konstitutsiooni sisu üle, kui Madalmaades väge koguv “ei” on põhjendatav vaid täieliku huvipuudusega.  Olgu siinkohal öeldud, et põhiseadusliku lepe on enimmüüdud raamat Prantsusmaal, tänaseks on selle ostnud üle 140 000 inimese. Madalmaade referendum toimub vaid mõned päevad peale Prantsusmaad, kuid 14 Euroriigis toimub leppe pelk siseriiklik ratifitseerimine. Mitmed euroskeptikud ei võitle täna mitte lihtsalt konstitutsiooni vastu, vaid kahtlevad hoopis selle ratifitseerimise väärtuses. Kõigi kodanike arvamusel on siiski teine kaal kui parlamendi üksmeelel.  Ometi ei tasu mõelda, et referendum on halb. Ohtlikuks tituleeriti omal ajal ju ka Maastrichti lepe, kus oli mängus ühisraha. Täna tunnistavad toonased euro vastased, et rahvusvaluutade väljavahetamine on toonud kaasa ainult head.

Ei oska otsustada

Prantsusmaa puhul toonitatakse prantslaste alatist vastuseisu kõige suhtes, nende déclin kuulub lahutamatult maailma ajalukku. Õpetlase Francis Wouts’i sõnul on prantslased viimase 20 aasta jooksul mõnede eranditega alati “ei” hääletanud. Sellest lähtuvalt esitab Wouts iroonilise küsimuse, et kas poleks olnud õigem formuleerida küsimus tagurpidi: “Mõistate te hukka Euroopa Põhiseadusliku leppe?” Kas “ei” poolt hääletajad on tingimata euroopavastased, küsib Le Monde Mitte tingimata, vastab demograaf Emmmanuel Todd, vastuhoiak on prantlaslik: “Me tahame Euroopat, kuid mitte päris sellist”. Paraku ei paku need sõnad mingit lahendust.

Seega oleme taas tagasi iidse gallia käitumisviisi juures. Jacques Chiraci kunagiste arvamuse kohaselt ühendab Prantsusmaad iidne komme enneasi manifesteerida ja hiljem selle üle aru pidada ja haavu lakkuda. Täna prantslastele tüüpiline hääletada teiste arvamusele tuginedes, eeskujude puudumisel aga seisukohta lihtsalt ei võeta. Suurmees Victor Hugo on öelnud: “Tahe leiab, vabadus valib. Valida ja leida, see tähedab mõelda...”