Kas "Punasest elavhõbedast" saab hitt? Intervjuu lavastaja Puustusmaaga

Andres Puustusmaa (38) arvates iseloomustas Eesti elu 90ndatel mingi kaoselaadne olukord, kus inimesed päris hästi aru ei saanud, mis see vabadus on. Sellest ka see vägivald ja hullus, tunnistab ta intervjuus Raul Rannele.

Filmilavastaja Andres Puustusmaa lavastas endise tippvõmmi Andres Anvelti menuka romaani „Punane elavhõbe“ ainetel samanimelise mängufilmi, mis järgmisel nädalal esilinastub. Suurempärased eesti ja vene näitlejad, pätid ja politseinikud, hoogne lugu, vägivald ja armastus, karmid ning segased üheksakümnendad… On olemas kõik eeldused, et sellest saab üle pika aja üks omamaine kassahitt. Intervjuus Ekspressile räägib seni pigem Venemaal kuulsust kogunud filmimees, milliste valude ja rõõmudega sünnib Eesti oludes üks film. Kas siinmail on raskem filmi teha kui Venemaal või vastupidi. Mis saab edasi?

Imelik küsimus, aga mis film on “Punane elavhõbe”? Andres Anvelti samanimeline raamat oli Eestis väga menukas. Hoogne krimilugu.

Eks ta üks krimilugu ongi. Keskkooli viimase klassi õpilased lähevad seda vaatama, ma arvan, kui üht krimilugu 90. aastatest. Loodan samas, et kui kinost väljuvad, siis mõni neist nägi seda lugu hoopis teisiti.

Näiteks kuidas? Mida nad võiksid näha selles filmis?

Raske öelda …

… peale selle, et seal on pätid ja politsei, eestlased ja venelased.

Üritasin selles filmis mitte anda hinnangut. Ei pättidele ega politseile. Üritasin mõista, miks mingi asi toimub, ja mitte rääkida niivõrd ajastu foonist või poliitikast. Pigem on see film ikka inimestest.

Raamatut lugenud said peale krimiloo ka ülevaate 90. aastate alguse metallibuumiaegsest mentaliteedist, millest pole just palju räägitud. Murdelisest, närvilisest, vägivaldsest elust ja ajast, kus paralleelselt oli olemas veel mingi lapsik usk ja lootus. Kas tõesti pole su filmis seda aega nii näidatud?

Need, kes on selle filmi materjale näinud, ütlevad, et see ajastu tuleb sealt väga ilusti välja. Selles filmis pole just eriti palju õhku. Kõik see elu ongi kuidagi kokku surutud, on mingi kaoselaadne olukord, millest inimesed hästi välja ei saa. Ei saada aru, mida teha. Mida peab tegema ja mida mitte. Ei saada ilmselt päris hästi aru, mis asi on tegelikult vabadus. Sellest ka see hullus ja vägivald neil aastatel, ma arvan.

Sa ise mäletad seda aega niimoodi?

Mina olin siis lavakas. Hääletehnika õppejõud oli Tõnu Tepandi, kes asutas samal ajal panka Toompeal valitsuses istudes. Mõtlesin siis, mis mehed meil seal valitsuses on. Muide, praeguse ajaga on palju sarnast. Selline rikastumise ja ahnuse ja, raisk, teineteise kõri kallale kargamise aeg.

Et siis hoopis sellest…

Seda võib tajuda. Tead, enamjaolt on filmides, eelkõige Eesti filmides, põhiteemaks üksildus. Selleks pannakse mõni mees pooleks tunniks üksi kaadrisse, et näidata, milline äng on tal peal. “Punases elavhõbedas” on tegelasi nii palju, nende käigud ja tegemised ja sündmused filmis näitavad välja, et nad on üksi. Mitte ei joonista neid kuhugi poosi…