Annika Haas / Eesti Ekspress
Huvitav on siinkohal tagantjärgi pop-pungi lugu. Sest nii 2002-2003 tekkis posu bände, kes proovisid kõigest väest kõlada nagu USA pop-punktrio Blink-182. Nad ei võrsunud siinsest pungi¬traditsioonist, vaid võtsid suhteliselt kriitikavabalt üle selle, mida teler näitas, nähtuse juurte vastu erilist huvi tundmata. Kuulati Blinki, sõideti rulaga ja tehti bändi. Tagantjärele tunnistades täiesti tavaline noortekultuuri ilming, tollal ettekääne teritamiseks. Sest see punk – kuigi võrsunud 80ndate USA tänavakultuurist – oli juba suurplaadifirmade ja sponsorite mäng. Ei mäleta, et pop-punkbändidel oleks pungiringkondades väga menu olnud. Eesti pungi eripära on tuginemine Inglismaa pungile, mis lõppes kusagil kaheksakümnendate keskel. Ameerika punk, mis umbes samal ajal hoolega paljunema hakkas, on oma eri vormides jäänud kaugeks, kohati arusaamatukski. Pop-punk, surf-punk, meloodiline hardcore, ska-punk, skate-punk, cow-punk, emo, screamo ja nii edasi. Tagatipuks jõudsid need suunad laiema teadvuse jaoks siia ikkagi MTV vahendusel pahvatusena ning lahjendatud kujul. Nä-ge-mist! Pigem haakusid värsked pop-punkansamblid tollal Recycle Bini tuules tõusnud noortebändide lainega. Oli aeg, kus pea igas maakonnas toimus üks-kaks noortebändide võistlust-festivali. Ning need olid sündmused. Ja konkurss tähendab konkurentsi. Nii õppisidki hakkajamad pop-pungi poisid ruttu mängima. Esimene eeldus, et bändil üldse võiks sujuma hakata. Ning ühel, Tartu pundil Slide-Fiftyl sujus nõnda, et nende kodulehe foorumis oli põhiline aruteluteema “kuidas Robi ostis Konsumist pirnisiidrit”. Me räägime poistebändi fenomenist. Aga see on juba üks teine lugu.
« Avalehele 6 Kommentaari