Viimsepäeva laupäev: Ja see möödub kolleegide seltsis – (vasakult) Taavi Eelmaa, Mari Abel, Juhan Ulfsak, Erki Laur, Tiina Tauraite ja Riina Maidre (seljaga). (Peeter Laurits) ---

“The End”
Grupitöö, kaasa teevad Mari Abel, Juhan Ulfsak, Riina Maidre, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina ­Tauraite.

Esietendus Von Krahli teatris 19. märtsil

“Homme näeme”
Näitetrupp/Maria Lee ­Liivak.

Lavastaja Priit Võigemast, mängivad Margus Tabor, Allan Noormets, Kalju Orro, Piret Kalda, Andres Raag, Mart Toome.

Esietendus Linnateatris 26. märtsil.

Stardivad need kaks lavalugu ühelt ja samalt mõtteliselt joonelt – küsimusest, aga mis siis, kui homset ei tulegi, mis siis, kui elamist enam homse peale lükata ei saa. Millise hinde annaksid sina oma senisele elule?

Ainult et kui Linnateatris lähenetakse elule tagasivaatavalt, leebes muhevõtmes ja seda turvalises kodu-töö-kodu rutiinirattas sõtkuvat inimlooma ning tema kohatist puuslikkust mõista püüdes, siis Krahlis vaadatakse ilma igasuguse nostalgia ja illusioonideta maailma (ja iseenese) lõpust edasi. Krahli trupi soontes plumpsub mõnusa cappuccino asemel toores muna.

Ka dramaturgiliselt on lavastused sarnased – grupitööd, isklike lugude ja läbielamiste ning fantaasiate remiksid. Krahli puhul on eriti mõjusad pihtimise ja vassimise vahekorrad – iga argine vestlus kümme aastat iga päev koos töötanud kolleegide vahel muutub olukorras, kus homset ei ole, kahtlemata tähenduslikuks, mis siiski ei tähenda, et ta seda tegelikult oleks.

Kes mida oma riiklikult eraldatud kõvakettaruumile igaks juhuks salvestada soovib (ja miks üldse?), ei pruugi aga kattuda tavapäraste “mida sa võtaksid kaasa üksikule saarele” stiilis mõttemängude vastustega. Monitoride sümfoonia (Taavet Jansen), needsamad ilmalõpu üle elanud personaalsed mäluarhiivid visualiseerituina, kuvaritel “offline” teadete üksildane hümn, on üks mõjusamaid tehno-installatsioone, mida Eesti teatris on nähtud. Etendus etenduses ehk amatöörlik tuleriitus valgete hõlstide ja küünaldega, kus jutustatakse naerva lapse Zara­thustra sünnist ja imetegudest, on jällegi talumatu teatri meisterlik näide.

“Homme näeme” põrgatab samuti publikusse muheda meelelahutuse kõrval ka mõningast mõtteainest – teiste elude elamine pole ju mingi teatriinimese privileeg. Meie, s.t kõik ülejäänud, kipume ju üsna hüsteeriliselt oma kolleegide, ­Facebooki sõprade, koolikaaslaste, teleseebikangelaste tegemistele kaasa elama, selle asemel, et oma lühikeses elus iga päev ise peategelast kehastada. Ja me ei saa selle mahavisatud aja eest ju isegi mitte palka!

Etüüdidest koosnevas lavastuses on terve rida karikatuurseid olukordi – lastevanemate koosolek, ufo-grilli kokkupanek jms – publik hindab lihtsat nalja. Need, kes fännivad sarnasel improvisatsioonilisel meetodil valminud etendust “Hecuba pärast”, võivad nüüd vanemad ka kaasa võtta ja kõik koos mõnusasti äratundmisrõõmus naeru mugistada ja finaalis samavõrra härdameelseks muutuda. Tüütuks muutub aga stseenide üheplaanilisus, piltlikkus, tahaks tunda, et sõnade ja žestide taga oleks ka väljaütlemata teadmine sellest, mis siis tegelikult oluline on. Hetkel seda veel napib.

Minul on voli neid kaht lavastust ühes arvustuses käsitleda – aga palju huvitavam oleks teada, kas neil kahel niivõrd erineva esteetika ja maailmavaatega seltskonnal omavahel päriselus tekiks dialoog. Või vaataksid nad üksteist nagu ufo inimest ja vastupidi?