08.08.2008, 00:00
Kas sillutis on arhitektuur?
Sillutis iseloomustab linna enamgi kui mõni monument või majad, mis jooksevad moodide sabas. Tänavad on seevastu ikka nohinal oma tööd teinud, kandes inimesi, hobuseid-kaarikuid, tramme-busse ja autosid, langetab Anneliis Aunapuu sillutise ees pea.
Ma ei tea, kuidas lugeja, kuid mina taban end alalõpmata maha vahtimast.
Lapsena imetlesin Nõmmel kõnniteid, mille servakiviks oli
püstine paeplaat, mõnel majal koguni terve kõnnitee
ilusatest suurtest paeplaatidest, kõrgemad konarused
möödakäijate taldade poolt läikima lihvitud. Ka Tallinnas,
nii vanalinnas kui ka äärelinna paremates puukvartalites oli sageli
nii. (Praeguseks on need, teadagi, lagunenud.) Paekivi on hõlpsasti
kättesaadavaks uhkuseasjaks olnud põhjaranniku sillutajatel, aga
lõuna pool on selleks olnud veelgi hinnalisem graniit, millest tehtu on
ka siiani vastu pidanud.
Näiteks Viljandi, kus kesklinnas
enamasti äärekivid maakivist tahutud, on mõne (rikkama
majaomaniku?) maja esine kõnnitee kogu laiuses graniitplaatidega kaetud.
Sellist luksust ei näe alati suurlinnadeski.
Porimülkast marmorpinnani
Et tee kannaks, on
seda aegade jooksul pinnatud mitmel viisil. Räägitakse, et sohu
rajatud Neevalinna tänavad püsivad senini maase rammitud
püstistel tammetüvedel, peal Karjala graniidist parkett või
asfalt. Kaldapealseid kindlustatakse seal taas graniittahvlitega. Ka Moskva
Punasel väljakul on endiselt graniitparkett, kuigi üsna lihtsa laoga.
Euroopa vanades suurlinnadeski on enamasti sillutiseks
graniitparkett. Lõuna poole üha kivilembesemateks muutuvates
linnades kasvavad graniitparketi plaadid vahel hiiglaslikku
mõõtu. Ja mida lähemal Vahemeri, seda rohkem kombineeritakse
graniiti marmoriga (või vastupidi).
Selleks et klassikalises
suuruses kiviparkett pidulikum välja näeks, kasutatakse mustrilist
ladu. Mustersillutise kujundus varieerub rütmiliselt korduvast
geomeetriast (näiteks soomustena liituvad lehvikud) suurte, tervet
väljakut haaravate kompositsioonideni välja.
Küll
värvi-, küll kujundipõhiselt.
Kõnniteedel
võib detaililemb kohata ka sisselaotud tekste või
messinglisandeid.
Kaasaja sillutises kombineeritakse erinevate
omadustega materjale praktilistel kaalutlustel: peamine on ikka asfalt,
nõudlikumates kohtades laotakse sellesse detailid (äärekivid,
ülesõidud, saared, veerennid, bussipeatuste pesad või
sebratriibud) vastavalt linna võimalustele kas betoonkivist, graniidist
või marmorist.
Tänavast koridoriks
On rõõmustav jälgida, kuidas vanadest
linnasüdametest tasahilju transport välja tõrjutakse: osa
tänavaid on muudetud jalakäijate tänavaiks, osa peaaegu
koridorideks. Nii püsib ka sillutis märksa kauem.
Palju
ütleb tänava staatuse kohta see, kuidas sillutis liitub majaseinaga:
peenemate äritänavate majadel pole mingit kõrget rustikaalset
soklit (abinõu, mis pärit linna sünniajast ja mis kaitses maja
tänaval toimuva rasketranspordi, tõuklemise ja reovete eest), ei
keldriaknaid, hõredaid sillutiskive ega umbrohtu sealt vahelt välja
turritamas. Seinaks on maani klaaspind, nagu praegu aina enam kombeks,
või poleeritud seinakattekivi, mille ühendusjoont
marmorpõrandaga katab vaid madal liist. Nagu oleks tegemist
sisseehitatud vitriinkapiga, mis sokliga põrandale toetub. Mõnel
äritänaval on ka klaaskatus, et ununeks looduse lähedalolek
– et oleks minimeeritud tuvid, tolmutormid, vihmavesi ja tuul.
Sillutis kui kunst
Näiteks Romeo ja Julia
linna Verona tänavakattes pole kohaliku roosa marmoriga sugugi kokku
hoitud. Seda on ka munakiviga kombineeritud: näiteks võib leida, et
sebra-jooned pole munakivisillutisele värvitud, vaid laotud suurtest
marmorplaatides
t… Kitsukesed vanalinnatänavad, mida ääristavad kuulsate
moenimedega butiigid, on seal sillutatud suurte roosade marmorplaatidega,
samast materjalist on ka vihmaveerennid ja –kaevud. Tegemist on
läbimõeldud kunstipärase tervikuga.
Milano
äritänavate kaaristute-aluste vaateakende ees kulgev
kontrastvärvides marmorsillutis meenutab aga sageli opkunsti.
Marmoriga ei hoita kokku Hispaaniaski. Nii on Valencia vanalinna mõned
kõnniteed mitmevärvilistest marmorplaatidest kompositsioonid. Neid
jätkavad messingservadega marmor-terratsost ja keraamilistest plaatidest
lõigud. Samas kõrval on neid aga kompleksivabalt kombineeritud
asfaldiga ning kaunistatud mustakstallatud nätsularakatega…
Costa del Sol’ kuurortlinnade laiad rannapromenaadid on enamasti
kaetud mustrisse laotud marmorplaatidega, või siis terrazzobetoonist,
valatud mitmes värvis, vastavalt kujundusele.
Samas panin
mõni aasta tagasi Barcelona lennujaamas tähele, et selle kohalikust
pruunikaspunakaskirjust marmorist põrandat, mis juba üpris auklik
oli, asendati tasahilju punakaspruuni graniidiga. Vastupidavus loeb.
Saladusliku allmaailma kaja
Mõne
üksiku erandiga, mis reeglit kinnitab (näiteks Pompidou keskus jt),
võib arhitektuuriks pidada siiski seda, mis kommunikatsioone katab. Ja
nagu majades, nii ka majade vahel – tänaval.
Kommunikatsiooniluugidki võivad olla üpris iseäralikud ja
kanda kohalikku pitserit. Need on märkideks sellest, mis toimub sillutise
all, see aga on täiesti omaette salamaailm. Sellest maailmast, nii
minevikust kui ka olevikust, kanduvad meieni märgid ja kujundid
sillutises.
Need pole õigupoolest linnakodanikele
märkamiseks mõeldudki, need elavad oma elu ja paistavad
seetõttu müstilised, näivad saladusi varjavat.
Tähelepanelik jalutaja võib siit-sealt sillutisest leida
märke, mis minevikupärandit markeerivad. Meenutagem kasvõi da
Vinci koodis müstifitseeritud Roosi liini ehk Arago Pariisi meridiaani;
või olete ehk kuulnud Bologna võimsa San Petronio kiriku
marmorpõrandasse laotud ainulaadsest, aasta lõikes aega
näitavast päikesekellast? Või on teile silma hakanud
katedraalide põrandaisse laotud labürindid? Siin on paras
mõtet pidurdada, muidu võib otsapidi jõuda lausa Nasca
kõrbe mõistatuslikku päritolu hiidjoonisteni.
Ei
saa märkamatuks jääda, et rikkamate ja auväärsemate
linnade tänavad on sillutatud võimalikult suurte vastupidavast
kivist plaatidega, vahel kombinatsioonirohkuses kunstini küündides.
Vaesemate ja nooremate linna(osa)de sillutis on aga sageli pehme, auklik ja
väljendab mittehakkamasaamist. See tähendab: vaadake maha, ja te
saate aru, kus olete.
Sillutise all on teine maailm
Võrreldes Skandinaavia puhtusest läikivaid ja siledaid tänavaid meie auklikega (ja nende kohal lõõtsuvate tolmutormidega), olen üritanud meie viletsusele loogilist põhjust leida. Võrrelgem vaid paekivi pehmust graniidi püsivusega! Siit asfaldi koostis. Ja selle all on ju paekillustik. Ja veel mis selle all on…
Nõmmel võis aastate jooksul jälgida, kuidas sõidutee kuldkollasest liivast sai hall liiv, siis tolmav killustik ja seejärel juba asfalt. Munakivisillutis oli ainult suurtel teedel nagu Pärnu maantee jms. Ühel hetkel tõmmati kõigele asfalt peale ja see jäi ootamatult hästi püsima.
Linnas on asi märksa hullem. Ilmselt on asi selles, et Nõmmel on kanalisatsioon siiani peaaegu luksuseasi. Aga linnas…
Kadriorus on koht, kus kaks tänavat ristuvad vana raudteetammiga. Seda ümbritsevad lagunevad 19. sajandi majad vaatavad kahjurõõmuga, kuidas tänavaristile tekib järjekindlalt auke, kus haigutab pimedus. Enamasti kanalisatsioonikaevude kõrvale või vahele.
Selle üle juureldes tuli pähe, et asi polegi ehk teepealses liiklustiheduses, vaid teealuses. Küllap pinnase- või muud veed pääsevad torudest valla ja uhuvad liiva õhukese asfaldikooriku alt ära. Hakkasin lugema – sellel tänavaristil on kokku 19 kanalisatsiooni- ja muude kommunikatsioonide teeninduseks rajatud raudluuki. Ja kui need ka ei pärine just 19. sajandist, on selge, et need pole kõik eile remonditud.
Kõrvalt vaadates näib, et nende asemel võiks olla üks rauduks, kust pääseb kõigi üheksateistkümne juurde… Ja kas see uks peab üldse olema keset tugeva koormusega autoteed, ehk võiks sinna (maanteealusesse tugevasse võlvkeldrisse, mis seal ju olla võiks) viia kõrvalsissepääs kõnniteelt? Aga ilmselt on see lootusetu, sest kindlasti on teealuse maailma haldajaid sama palju kui luuke…
Võrreldes Skandinaavia puhtusest läikivaid ja siledaid tänavaid meie auklikega (ja nende kohal lõõtsuvate tolmutormidega), olen üritanud meie viletsusele loogilist põhjust leida. Võrrelgem vaid paekivi pehmust graniidi püsivusega! Siit asfaldi koostis. Ja selle all on ju paekillustik. Ja veel mis selle all on…
Nõmmel võis aastate jooksul jälgida, kuidas sõidutee kuldkollasest liivast sai hall liiv, siis tolmav killustik ja seejärel juba asfalt. Munakivisillutis oli ainult suurtel teedel nagu Pärnu maantee jms. Ühel hetkel tõmmati kõigele asfalt peale ja see jäi ootamatult hästi püsima.
Linnas on asi märksa hullem. Ilmselt on asi selles, et Nõmmel on kanalisatsioon siiani peaaegu luksuseasi. Aga linnas…
Kadriorus on koht, kus kaks tänavat ristuvad vana raudteetammiga. Seda ümbritsevad lagunevad 19. sajandi majad vaatavad kahjurõõmuga, kuidas tänavaristile tekib järjekindlalt auke, kus haigutab pimedus. Enamasti kanalisatsioonikaevude kõrvale või vahele.
Selle üle juureldes tuli pähe, et asi polegi ehk teepealses liiklustiheduses, vaid teealuses. Küllap pinnase- või muud veed pääsevad torudest valla ja uhuvad liiva õhukese asfaldikooriku alt ära. Hakkasin lugema – sellel tänavaristil on kokku 19 kanalisatsiooni- ja muude kommunikatsioonide teeninduseks rajatud raudluuki. Ja kui need ka ei pärine just 19. sajandist, on selge, et need pole kõik eile remonditud.
Kõrvalt vaadates näib, et nende asemel võiks olla üks rauduks, kust pääseb kõigi üheksateistkümne juurde… Ja kas see uks peab üldse olema keset tugeva koormusega autoteed, ehk võiks sinna (maanteealusesse tugevasse võlvkeldrisse, mis seal ju olla võiks) viia kõrvalsissepääs kõnniteelt? Aga ilmselt on see lootusetu, sest kindlasti on teealuse maailma haldajaid sama palju kui luuke…