Näiteks Viljandi, kus kesklinnas enamasti äärekivid maakivist tahutud, on mõne (rikkama majaomaniku?) maja esine kõnnitee kogu laiuses graniitplaatidega kaetud. Sellist luksust ei näe alati suurlinnadeski.


Porimülkast marmorpinnani


Et tee kannaks, on seda aegade jooksul pinnatud mitmel viisil. Räägitakse, et sohu rajatud Neevalinna tänavad püsivad senini maase rammitud püstistel tammetüvedel, peal Karjala graniidist parkett või asfalt. Kaldapealseid kindlustatakse seal taas graniittahvlitega. Ka Moskva Punasel väljakul on endiselt graniitparkett, kuigi üsna lihtsa laoga.


Euroopa vanades suurlinnadeski on enamasti sillutiseks graniitparkett. Lõuna poole üha kivilembesemateks muutuvates linnades kasvavad graniitparketi plaadid vahel hiiglaslikku mõõtu. Ja mida lähemal Vahemeri, seda rohkem kombineeritakse graniiti marmoriga (või vastupidi).


Selleks et klassikalises suuruses kiviparkett pidulikum välja näeks, kasutatakse mustrilist ladu. Mustersillutise kujundus varieerub rütmiliselt korduvast geomeetriast (näiteks soomustena liituvad lehvikud) suurte, tervet väljakut haaravate kompositsioonideni välja.


Küll värvi-, küll kujundipõhiselt.


Kõnniteedel võib detaililemb kohata ka sisselaotud tekste või messinglisandeid.


Kaasaja sillutises kombineeritakse erinevate omadustega materjale praktilistel kaalutlustel: peamine on ikka asfalt, nõudlikumates kohtades laotakse sellesse detailid (äärekivid, ülesõidud, saared, veerennid, bussipeatuste pesad või sebratriibud) vastavalt linna võimalustele kas betoonkivist, graniidist või marmorist.


Tänavast koridoriks


On rõõmustav jälgida, kuidas vanadest linnasüdametest tasahilju transport välja tõrjutakse: osa tänavaid on muudetud jalakäijate tänavaiks, osa peaaegu koridorideks. Nii püsib ka sillutis märksa kauem.


Palju ütleb tänava staatuse kohta see, kuidas sillutis liitub majaseinaga: peenemate äritänavate majadel pole mingit kõrget rustikaalset soklit (abinõu, mis pärit linna sünniajast ja mis kaitses maja tänaval toimuva rasketranspordi, tõuklemise ja reovete eest), ei keldriaknaid, hõredaid sillutiskive ega umbrohtu sealt vahelt välja turritamas. Seinaks on maani klaaspind, nagu praegu aina enam kombeks, või poleeritud seinakattekivi, mille ühendusjoont marmorpõrandaga katab vaid madal liist. Nagu oleks tegemist sisseehitatud vitriinkapiga, mis sokliga põrandale toetub. Mõnel äritänaval on ka klaaskatus, et ununeks looduse lähedalolek – et oleks minimeeritud tuvid, tolmutormid, vihmavesi ja tuul.


Sillutis kui kunst


Näiteks Romeo ja Julia linna Verona tänavakattes pole kohaliku roosa marmoriga sugugi kokku hoitud. Seda on ka munakiviga kombineeritud: näiteks võib leida, et sebra-jooned pole munakivisillutisele värvitud, vaid laotud suurtest marmorplaatides t… Kitsukesed vanalinnatänavad, mida ääristavad kuulsate moenimedega butiigid, on seal sillutatud suurte roosade marmorplaatidega, samast materjalist on ka vihmaveerennid ja –kaevud. Tegemist on läbimõeldud kunstipärase tervikuga.


Milano äritänavate kaaristute-aluste vaateakende ees kulgev kontrastvärvides marmorsillutis meenutab aga sageli opkunsti.


Marmoriga ei hoita kokku Hispaaniaski. Nii on Valencia vanalinna mõned kõnniteed mitmevärvilistest marmorplaatidest kompositsioonid. Neid jätkavad messingservadega marmor-terratsost ja keraamilistest plaatidest lõigud. Samas kõrval on neid aga kompleksivabalt kombineeritud asfaldiga ning kaunistatud mustakstallatud nätsularakatega…


Costa del Sol’ kuurortlinnade laiad rannapromenaadid on enamasti kaetud mustrisse laotud marmorplaatidega, või siis terrazzobetoonist, valatud mitmes värvis, vastavalt kujundusele.


Samas panin mõni aasta tagasi Barcelona lennujaamas tähele, et selle kohalikust pruunikaspunakaskirjust marmorist põrandat, mis juba üpris auklik oli, asendati tasahilju punakaspruuni graniidiga. Vastupidavus loeb.


Saladusliku allmaailma kaja


Mõne üksiku erandiga, mis reeglit kinnitab (näiteks Pompidou keskus jt), võib arhitektuuriks pidada siiski seda, mis kommunikatsioone katab. Ja nagu majades, nii ka majade vahel – tänaval.


Kommunikatsiooniluugidki võivad olla üpris iseäralikud ja kanda kohalikku pitserit. Need on märkideks sellest, mis toimub sillutise all, see aga on täiesti omaette salamaailm. Sellest maailmast, nii minevikust kui ka olevikust, kanduvad meieni märgid ja kujundid sillutises.


Need pole õigupoolest linnakodanikele märkamiseks mõeldudki, need elavad oma elu ja paistavad seetõttu müstilised, näivad saladusi varjavat. Tähelepanelik jalutaja võib siit-sealt sillutisest leida märke, mis minevikupärandit markeerivad. Meenutagem kasvõi da Vinci koodis müstifitseeritud Roosi liini ehk Arago Pariisi meridiaani; või olete ehk kuulnud Bologna võimsa San Petronio kiriku marmorpõrandasse laotud ainulaadsest, aasta lõikes aega näitavast päikesekellast? Või on teile silma hakanud katedraalide põrandaisse laotud labürindid? Siin on paras mõtet pidurdada, muidu võib otsapidi jõuda lausa Nasca kõrbe mõistatuslikku päritolu hiidjoonisteni.


Ei saa märkamatuks jääda, et rikkamate ja auväärsemate linnade tänavad on sillutatud võimalikult suurte vastupidavast kivist plaatidega, vahel kombinatsioonirohkuses kunstini küündides. Vaesemate ja nooremate linna(osa)de sillutis on aga sageli pehme, auklik ja väljendab mittehakkamasaamist. See tähendab: vaadake maha, ja te saate aru, kus olete.
Sillutise all on teine maailm

Võrreldes Skandinaavia puhtusest läikivaid ja siledaid tänavaid meie auklikega (ja nende kohal lõõtsuvate tolmutormidega), olen üritanud meie viletsusele loogilist põhjust leida. Võrrelgem vaid paekivi pehmust graniidi püsivusega! Siit asfaldi koostis. Ja selle all on ju paekillustik. Ja veel mis selle all on…

Nõmmel võis aastate jooksul jälgida, kuidas sõidutee kuldkollasest liivast sai hall liiv, siis tolmav killustik ja seejärel juba asfalt. Munakivisillutis oli ainult suurtel teedel nagu Pärnu maantee jms. Ühel hetkel tõmmati kõigele asfalt peale ja see jäi ootamatult hästi püsima.

Linnas on asi märksa hullem. Ilmselt on asi selles, et Nõmmel on kanalisatsioon siiani peaaegu luksuseasi. Aga linnas…

Kadriorus on koht, kus kaks tänavat ristuvad vana raudteetammiga. Seda ümbritsevad lagunevad 19. sajandi majad vaatavad kahjurõõmuga, kuidas tänavaristile tekib järjekindlalt auke, kus haigutab pimedus. Enamasti kanalisatsioonikaevude kõrvale või vahele.

Selle üle juureldes tuli pähe, et asi polegi ehk teepealses liiklustiheduses, vaid teealuses. Küllap pinnase- või muud veed pääsevad torudest valla ja uhuvad liiva õhukese asfaldikooriku alt ära. Hakkasin lugema – sellel tänavaristil on kokku 19 kanalisatsiooni- ja muude kommunikatsioonide teeninduseks rajatud raudluuki. Ja kui need ka ei pärine just 19. sajandist, on selge, et need pole kõik eile remonditud.

Kõrvalt vaadates näib, et nende asemel võiks olla üks rauduks, kust pääseb kõigi üheksateistkümne juurde… Ja kas see uks peab üldse olema keset tugeva koormusega autoteed, ehk võiks sinna (maanteealusesse tugevasse võlvkeldrisse, mis seal ju olla võiks) viia kõrvalsissepääs kõnniteelt? Aga ilmselt on see lootusetu, sest kindlasti on teealuse maailma haldajaid sama palju kui luuke…