Kas tahate totaalset mäluvahetust?
Mind ausalt öeldes jahmatas Margit Sutropi artikkel “Ohtlik minevikuarmastus” 25. mai Postimehes. Jahmatas selle alapealkiri “Võidelda tuleb mitte ainult pronkssõduriga, vaid ka Nõukogude aja ihalusega”. Jahmatas ka lõpulõik: “Selleks, et kindlustada oma riigi iseseisvust, peame saama lahti Nõukogude aja ihalusest. Püüdsin selles loos näidata, et see võib esineda kolmel kujul: nii aktiivse soovina taastada okupatsioonivõim, ignorantsuses kui romantilises nostalgias”.
Sutropi näide pioneerilaagri-stiilipeost on tõesti häiriv ja võõrastav, aga igasugused stiilipeod on totakad, olgu tegu nõukanostalgilise või rahvusromantilise pastišiga – miks peab pidutuju rikkuma mingi ühtlustuspoliitikaga? Ent kui Sutrop hakkab tegema etteheiteid filmile “Sigade revolutsioon”, et sellesse pole piisavalt kätketud “võõrvõimu propaganda raudse haarde koledust” ja “kommunistliku režiimi kuritegelikkust”, siis on minu jaoks tegu ideoloogilisest krambist põhjustatud möödalugemisega.
“Sigade revolutsioon” kõneles minu arvates ennekõike sellest, et noored jäävad noorteks igasugustes tingimustes, otsides seksi ja seiklusi, päikest ja pahandusi, mina- ja meietunnet. Elu võidab alati ja kõik ideoloogiad on naeruväärsed noorusliku elulusti kõrval. Aga kui jätta kõrvale punase värvi küllus, siis tuleb tõdeda, et filmis esiletoodud, parasjagu abstraheeritud ja groteskseks muudetud olustikus polnud õigupoolest kuigi palju seda, mida Eesti Vabariik pakkuda ei suudaks.
Kultuuri iga väiksemagi aspekti allutamine ideoloogilisele kontrollile on parim viis mõtlevat inimest kultuurist võõrandada – just sellest kultuurist, mis vastavat ideoloogiat toodab. Ärapõlatud nähtused saavad aga vastupanu ja iseolemise aluseks. Eriti agressiivse ajuloputusega on võimalik inimesele vastikuks teha kõik, mis talle seni armas oli, kuid mitte istutada temasse jäävalt uut identiteeti. “Sigade revolutsioon” kõneleb ju siiski ka ühest konkreetsest põlvkonnast – sellest, keda esindavad filmi tegijad ja kellest ilmsesti moodustus ka filmile kõige sõbralikum publik. “Sigade revolutsioon” on vaid üks näide selle põlvkonna enesekaemusest. See enesekaemus on tulvil näiteid “ohtlikust Nõukogude-ihalusest”, kuid see lihtsalt on just see kultuuriline pagas, mis meil on, ja teist ei ole meil mitte. See on kogum autentseid kogemusi, mis on konstrueerinud põlvkonna identiteedi – selle põlvkonna, kes Eesti kultuuris siiski praegu väga palju olulist ära teeb. Ehk siis: suur osa sellest, mis siinse vaimuelu praegu põnevaks ja eripäraseks muudab – mis võimaldab tunda isamaalist uhkust, kui soovite –, viitab tagasi Nõukogude ajale, selle aja kultuurile.
Võtame või muusika – 1970ndail või ka juba olümpiaregati aegu sündinud ärksamate muusikute loomingu. Selle stiilikirevus iseloomustab ilmsesti “vaba ühiskonda”, kuid ometi on neil tuntav ühisosa just nimelt “nõukalike” vikerviiside, telelaulude ja regatirütmide retrolisuses. Genialistid ja Galaktlan. No-Big-Silence ja DJ Critikal. Luarvik Luarvik ja Chalice. Kurt Webber’s Pink Band ja Kago. Tartu Popi ja Roki Instituut ning Kapusta ja ?. Metal ja mikroelektroonika, proge ja punkfolk, indie ja hip-hop, nalja- ja nüüdismuusika. Helikeeled, mis muus maailmas ehk hoopis vähem ühisosa omavad – ehkki pole see kaotatud paradiisis traalimine ja mudilasmälestuste miksimine ju sugugi haruldane ka lääne (või vene või jaapani) uuemas muusikas.
Ent seda eesti nostalgiat ei saa siiski võrdsustada näiteks 90ndate alguse reivikultuuri infantiilse toytown-techno lainega, kuna see ei viita sugugi tagasi vaid lastele suunatud kultuurinähtustele. 70ndail sündinud täitsid oma lapseaega sageli ka filmide ja raamatutega, mis mõeldud “vanemale koolieale” või täiskasvanutele. Tänases muusikas on nii “Goluboi vagon” ja “Zoluška” kui “Surma hinda küsi surnutelt” ja “Ukuaru”. On ka sämpleid kultuslikest telekomöödiatest ja Baskini kommunaalhuumori-plaadilt. Ja mis see olümpiaregattki väga laste asi oli, kui Vigri kõrvale jätta.
Ehk just see semiootiline paljusus ja läbipõimitus, ühtaegu varaküpsus ja loov mängulisus, kultuurilise sisekosmose tähtedeküllasus on põhjuseks, et sellal kui eelneval kümnendil sündinuid nimetatakse “võitjate põlvkonnaks” äris ja poliitikas, siis 70ndate teisel poolel sündinute põlvkond on haaranud või haaramas võtmepositsioone kultuurikorralduses, meedias, reklaamis ja virtuaalilmas? Ja ilmsesti neid positsioone ka hoidmas, kuniks see oluline tundub – sest nooremate ees on ilmseks eeliseks avaram ja mitmetasandilisem image bank ning ka suurem taluvus kultuuriskisofreenia suhtes, mis metatasandita eduvasikad kähku läbi kõrvetab.
Ja mida selles kultuuripagasis siis õigupoolest nii ideoloogilist on? Mida peale tõsiasja, et inimesed sündisid teatud aegruumi ja neile sai osaks teatud kogum artefakte ja spektaakleid, millesse teinekord ehk oligi propagandistlik sõnum sisse kirjutatud, kuid mida sealt hoopiski ei pruugitud välja lugeda – dissidentidele olid ka Moskva olümpiamängud repressiivrežiimi õõvastav palagan, tolle aja lastele aga võib-olla esimene kogemus rõõmust, ilust ja värviküllusest.
Veel kord: sellistel kogemustel põhineb palju põnevat ja ka eripärast praeguses Eesti kultuuris. Seda ei ole võimalik maha vaikida, ära kustutada ega asendada millegi poliitiliselt korrektsemaga. “Isamaaline kasvatus”, mis kõike seda ignoreerib või halvustab, on vaimselt aher, loomuldasa totalitaarne ja kultuuri halvav. Kui Margit Sutrop seab “romantilise nostalgia” ja okupatsiooni taastamise ühele pulgale, siis rakendab ta kultuuri hindamiseks sisuliselt samamoodi nõukoguliku “ideoloogilise puhtuse” kriteeriumi, mille tulemuseks saab olla vaid kultuuriline juurtetus ja identiteedikriis või siis kiusu pärast “ideoloogiliselt ebapuhtasse” kultuuri kapseldumine, mis ei tahagi enam tänast ega tulevikku kõnetada.
Esimene on soodsaks pinnaseks mõnele märksa jõulisemale propagandistlikule identiteediloomele, teine valmistab inimest põhjalikult ette eksiiliks. Valik on meie. Või ikkagi tunnistame inimeste õigust oma kultuurimälule ja isiklikule õnnetundele?
