repro

Juhtus nii, et samal ajal, mil lugesin Paulo Coelho viimast jutustust „Abielurikkumine“ (õigem oleks ehk öelda, et ühe naise päevikumärkmeid) sattusin Theatrumisse vaatama uut etendust „Joobnud“. Ühel hetkel sain aru, et nii Ivan Võrõpajevi geniaalse näidendi kui ka Coelho raamatu tegelased võiksid vabalt vahetada kohad ja mitte midagi ei muutuks - Võrõpajevi tegelased jätkaksid oma põdemist Coelho raamatus ja vastupidi. Ei ole mingit vahet, kas tehakse pattu ning püütakse sellele põhjendusi leida Venemaal või Šveitsis. Ole sa kaine või purjus, üksildane inimene on igas maailma otsas ühesugune. Ta tahab olla õnnelik, kuid ei oska. Ta tahaks väga kuulata jumala sosinat südames, kuid ei oska leida seda sagedust, kus jumala hääl kuulda oleks.

Coelho teos „Abielurikkumine“ on käsiraamat. See on naistele, kes ei oska olla õnnelikud; kuid raamat sobib ka meestele, kellele naised on murdnud truudust ning nüüd tahavad mehed teada, miks see juhtus. Ligi kolmesajal leheküljel saab lugeda, miks üks kolmekümneaastane edukas naisajakirjanik, hea tervisega õnnelik perekonnainimene, tunneb, et ta süda on tühi ja elu tundub mõttetu. Mis ometi päästaks teda aina süvenevast üksildusetundest? Kas abielurikkumine teeks ta taas õnnelikuks?

Paljud naised üle maailma hoiavad seda raamatut tõenäoliselt maailma kõige tähtsama eneseabiõpiku Piibli kõrval. Sest mis on selliste raamatute eesmärk? Aidata elada. Leida samastumisvõimalus (näed, ka mul on täpselt selline tunne!) ja mõtiskleda õnne võimalikkuse üle. Sest eks Piibelgi ütleb - kui sul on, siis antakse juurde, ja kui sul ei ole, siis võetakse viimanegi. Ja see käib väga täpselt ka (abielu)õnne kohta.