Käsmu tükk on esimene kõigi teiste seas

Veiko Märka käis Käsmus debüteerivale lavakunstikooli järgmisele lennule “ahoi!” ütlemas.

Kui ajakirjanik rahvamajja jõudis, olid proovid juba alanud. Kursuse juhendaja Hendrik Toompere (see keskmine) ja lavastaja Uku Uusberg kõnelesid temaga natuke aega ning käskisid olla hoolas ja korralik.

Proov kulgeb, nagu ta ikka kulgema peab. Uusberg hüüab tagumisest reast karmilt “ei kuule!” või hoopis “hoia häält!”. Toompere seletab ka midagi, aga nii lähedalt ja vaikselt, et pole kuulda. Tantsuproovi tehakse täitsa omapead. Peale ettenähtud “ahoi!” ja “hei!” kostab lavalt ka “ai-aahh!”, kui kellelegi varba peale astutakse. Pärast proovi on läbimäng ja siis lõunasöök.

Nii et aina paremaks läheb. Ilm on ka ilus, meri sillerdab, nagu ta mitte kunagi varem pole sillerdanud, ja taevas on taevakarva sinine.

Pärast proovi peab lavastaja lühikese kõne, milles kinnitab, et mõned asjad on laval juba väga head ning mõned saavad heaks, kui neid õigesti teha. Nagu teatris tüüpiline, kulub palju energiat õigete tempode leidmisele. “Kas te kuulete või ei, kui niiduki mürin lõpeb?” uurib ta poistelt. Poisid arvavad, et lõppu ei kuule, aga kui kõik juba tükk aega vaikne on, siis seda kuulevad küll.

Uusberg arvab, et tudengite intervjueerimiseks aega ei olegi. Toompere arvab, et seda võib teha söögi ajal. (“Suu täis on väga hea rääkida.”) Kõige paremaks puhkuseks pärast proovi olevat aga lava koristamine.

“Ahoi” on läbi ja lõhki Käsmu-aineline näidend, nõnda et isegi proovide ja läbimängu põhjal sain selle küla põnevast ajaloost selge pildi. Eneseuhkusest siin puudu ei olnud. Kui Käsmu kalur kuldkala püüdis, laskis ta selle ilma soovideta merre tagasi, sest majad, laevad, naised ja kõik muu oli juba olemas. “Käsmu mees on esimene kõigi teiste seas” kõlab laval etenduse alguses ja lõpus. Ning koguni: “Kroon on tal peas, näed sa, kroon on tal peas.”

Kuna teeviidad ja reklaam kõnelevad Käsmust ikka kui kaptenite külast, siis tekib küsimus, kust kandist need laevade meeskonnad võeti. Valget värvi majad olnud kaptenite privileeg, aga neid on Käsmus praegugi enamik. Näidend vastab küsimusele osaliselt, nimelt on selles üks tegelane Võsu tumm, kes ilmselgelt ei ole kapten.

Uusbergi sõnul kasvas Käsmu külast 100 aasta jooksul 62 kaptenit. Lavakate XXIV lend sattus siia eeskätt selle tõttu, et kooli juhataja Ingo ­Normet on siin aastakümneid suvitanud ning kohalike otsustajatega kontakti loonud. Esialgu oli plaanis teha “midagi väikest oma jaoks”, kuid peagi kasvas see välja täispikaks näidendiks. “Ahoi” võeti nimeks seetõttu, et, nagu Toompere kinnitab, “pealkiri peab plakatil atraktiivne välja nägema”. Käsmu juuri kellelgi pole, kuid ­Mihkel ­Tikerpalu on pärit Viinistust ning Mait Joorits Rakverest. Üldse on see kursus geograafiliselt äärmiselt mitmepalgeline, kinnitab tüki mänedžer Viktoria Toompere.

Kursusejuhendaja abikaasana on ta ilmselt kõige pädevam vastama selle kursuse kõige huvitavamale teatrivälisele probleemile: kui meil on juba kolm Hendrik Toompere nimelist näitlejat, kuidas neil vahet teha? Viktoria kinnitab, et tema abikaasat kutsutakse nüüd selle tõttu Heintsiks. Samas nimetab ta Heintsiks ka oma poega, nii et mina ei saagi lõpuks aru, kumb neist spordipoiss on ja enne esieetendust selga venitas.

1944. aasta suure lahkumise ajal jäi Käsmu peaaegu inimtühjaks. Rikk us ja laevad tegid otsustamise kergemaks kui kusagil mujal. Nõukogude ajal muutus Käsmu veidralt sürreaalseks paigaks, mida asustasid nõukogude piirivalvurid ning suvitav Eesti kultuurieliit. (Otse rahvamaja ees on tänaseni Eesti Kirjanike Liidu puhkemaja.) Praegu elab külas pidevalt kümmekond inimest, sisse kirjutatud on umbes sada. Nii et praegu pole Käsmus poodigi.

Sellest kõigest “Ahoi!” räägibki. Ehkki mitte narratiivi kujul, vaid nii, nagu tüki valmimisprotsess tingis. Kõigepealt olid etüüdid. Neid tihendati ja pikendati. Mõne osa läks teisele, mõni kuju jäi hoopis välja. Laval ei ole tegelased, vaid lood. Seetõttu on kõik seitse neidu ja kümme noormeest võrdselt tähtsad nii näidendi loojatena kui esitajatena ja kedagi esile tõsta oleks absurdne.

Küll võib esile tõsta, et Katja ­Nikolajeva kujul on Eesti lava ­saanud endale multilingvaalse talendi, kes räägib vabalt mitte ainult eesti ja vene, vaid ka hirmsa eesti aktsendiga vene keelt. Laval näeb (täpsemalt kuuleb) ka Edith Piafi, Ella Fitzgeraldi ja Marlene Dietrichit ning üldse on naiste osakaal lavastuses nii silmapaistev, et Käsmu naisi tuleb kahtlemata samuti kõigi teiste seas esimesteks pidada.

Läbimäng toimub lavastaja ja juhendaja vahelesegamistega, kuid kostüümides ja rekvisiitidega. Vaheaeg tuleb lühike, “ilma suitsuta”. Lava ette tõmmatakse sinine kangas. Kohe näha, et meri. Toompere kontrollib hoolega, kas meri kannab. Uusberg käsib: “Hakake peale!” Hakataksegi. Siis hüüab lavastaja: “Tüdrukud ukse taga, vait!” Hakatakse uuesti peale. Siis hüüab lavastaja: “Stopp! Teeme kogu asja algusest peale!”

Ja siis hakatakse tõesti peale. Juba esimese viie minutiga saan teada sellise hulga meretarkusi nagu kogu varasema elu jooksul. “Kui kala otsa vaatab, tulevad kaksikud”; “Kui paadis on auk, siis on merel halb olla”; “Kui laenad naabrile paati – ära ­laena!”. Pikka juttu “Ahois” ei aeta, olgu näiteks dialoog vene piirivalvurite ja kirjaniku vahel: “Kallid mehed!” – “Kui kallid?” – “Mitte väga.” – “Ära ülbitse!”

Lõpuks harjutatakse eraldi lavale tagasitulemist, kui publik seda miskipärast nõudma peaks. “Ei, ärge šõud hakake tegema, jumala eest!” kõlab lavastaja viimane nõuanne.

Kui hiljem Uusbergilt küsin, mis on põhiline erinevus selle ja tema kursuse vahel, vastab ta, et praegused tudengid olid juba kooli tulles väga teadlikud ja eripärased näitlejaisiksused.

(“Kuigi meie olime ka natuke,” lisab ta kohe.)

Täielikult puudub “Ahoist” salapiirituse vedamise teema, mis selle kandiga kõigepealt seostub.

Väidetavalt rikastusid käsmulased hoopis soolakonterbandiga. Uusbergi sõnul pidid nad kahekümnendad-kolmekümnendad aastad näidendist üldse välja jätma, sest need olid liiga ilusad ja filmilikud. “Ega me filmi tee, me teeme ikka teatrit.” Ka Toompere lisab, et kuna üks “Tulivesi” on juba olemas, pole enam teist mõtet teha.

Kursuse elutingimused Käsmus on vahelduvad. Kui puhkemaja Lainela on tühi, magatakse numbritubades, kui täis, siis ühes suures toas. “Alguses lubati meile maad ja ilmad kokku, aga nüüd maksame iga ööpäeva eest tuhat krooni,” kinnitab Hendrik keskmine. Nii ei saa kursus Käsmus mitte ainult erialase, vaid ka majandusliku kogemuse. Jaaniõhtu veedeti ühiselt siinsamas ja söödi kümnete kilode kaupa šašlõkki. On leitud ka eriti hea auraga lemmikpaik.

Kui õhtul teatud rada mööda randa minna, võib sealt ikka mõne kaaslase eest mõtteid mõlgutamas leida, kinnitavad tudengid.

Kui söögi järel ühispilt tehtud, võtab Uusberg ühe naisnäitleja jalgratta pakiraamile ja sõidutab söögitoast rahvamajja. Kahjuks jääb meil nägemata, kas ta käis nõndaviisi järel kõigil seitsmeteistkümnel hoolealusel.

“Ahoi!” etendub Käsmu rahva­majas veel 3., 4., 5., 6., 9., 10., 11. ja 12. juulil.