AUTOVEDAJATE TAUSTAL: Kui fotograaf andis Jancisele valida, millisel kohal ta Vabaduse väljakul poseerida tahab, läks ja seisis ta pikemalt mõtlemata autoteisaldajate kõrvale. Vallo Kruuser

Kui te 90-ndate alguse punkkontsertidest üldse midagi mäletate, siis tuleb teile tuttav ette ka Kaspar Jancis. Tollest ajast on ta meelde jäänud kui hullumeelse pilgu ja jaburate kostüümidega pidevalt purjakil noorhärra, kes mängis süvenenult mõnda ebaharilikku instrumenti, näiteks klavessiini või mandoliini. Ja oli pidevalt naerust nõrkemas. Või kõlari kõrval tukkumas. Tänaseks Kasparist saanud üks eesti andekamaid noori animafilmi režissööre, tema töö on ka värske Vanemuise balleti “Alice imedemaal” multimeedia-alane kujundus.

Kaspar, kumb teist enne “Alice Imedemaal” tegemise mõtte peale tuli, sina või su ema? (Kaspar on koreograaf Mai Murdmaa poeg.)

Mõte hakkas idanema meis mõlemas. Mul oli vanast ajast teatrihuvi, mind huvitavad sellised nähtused nagu uus tsirkus ja tinglik teater, selles on midagi arhailist ja moodsat üheaegselt. Alguses oli utoopiline unistus, et “Alice” oleks ideaalne materjal just sellise pantomiimse ja tsirkuse-elementidega etenduse jaoks, aga kuna seda tüüpi teatrit ega asjatundjaid lavastajaid Eestis pole, siis aja jooksul arenes ta lihtsalt multimeediaga tantsuetenduseks. Mustkunsti ja illusionismiga on ju ka see asi, et isegi kui sa spetsialisti leiad, siis ta ju kunagi oma saladusi ei paljasta.

Kuidas oli emaga koos töötada?

Sujus. Aeg-ajalt oli väikeseid nägelusi ka, aga need unustati kiiresti.

“Alice Imedemaal” materjal on vist väga sinu teema?

Materjal oligi põhjus, miks ma seda etendust tegema hakkasin. See raamat loob multimeediale ja igasugustele illusioonidele ideaalsed võimalused.

Joonisfilmi koduleheküljel on sinu kohta kirjas, et sa lahkusid Tartu Kunstikoolist vastuolude tõttu juhtkonnaga. Mis see tähendab?

(Hakkab naerma) See tähendab, et ma olin paras pätt. Ma olen Tallinnast pärit ja pääsesin 16-aastaselt kodust kontrolli alt välja Tartusse. Teadagi mis. Välja löödi mind süütu asjakese pärast, istusime klassivendadega kuuri nurga taga ja jõime õlut, aga see oli lihtsalt viimane pisar kannatustekarikasse. Näiteks ühe klassivennaga saime ühel heal päeval aru, et oma sisemuselt oleme tegelikult neegrid, värvisime üksteist guaššvärvidega mustaks, läksime ühe räppmuusika austaja tuppa ja keeldusime sealt rassilisest diskrimineerimisest rääkides lahkumast. Ja siis ükskord ma kukkusin seal kolmandalt korruselt aknast alla, ja on ka kuivanud leivatükiga aken sisse löödud ja ka direktori autot pooliku hapukurgiga visatud. Ühesõnaga seal sai igasuguseid sigadusi tehtud.

Aga millal sa bändidega tegelema hakkasid?

Bändide värk hakkas Tartus peale, esimese ansambli nimi oli “Veri, Pisarad, Kättemaks ja Veri”, seal tegi muuseas kaasa ka keegi Kiwa nimeline härrasmees. Ja kohe pärast koolist väljaviskamist tulid paralleelselt Vennaskond ja Operatsioon Õ. Antslas Vennaskonna kontserdi ajal ronisin täis peaga lavale, hakkasin laulma ja siis võeti mind miskipärast bändi. Tollel ajal sai ka palju joodud, mõnikord oli nii, et magad kahe kõlari vahel ja kuuled kuskilt läbi udu: Kaspar lavale! Siis kippusid ka seinemised natuke tuksi minema. Ma ei nuta neid aegu taga, mingist hetkest selline elu ammendas ennast.

Ega mind pungi juures poliitiline külg pole kunagi paelunud, pigem meeldis mulle absurd ja anarhistlik klounaad.

Praegu teeme ansamblit “Kriminaalne elevant”, mis teeb multikatele muusikat. Ja oleme paar korda laivis tummfilmidele peale mänginud.

Oled sa musikaalne?

Väga ei ole, võrreldes mõne elukutselise muusiku, näiteks minu vennaga. (Kaspari vend on muusik Rainer Jancis.) Ma mängin pille ka umbes lastemuusikakooli kolmanda klassi tasemel – klavessiini, mandoliini, kitarri, basskitarri. Ja lõõtsa lasteaia muusikarühma tasemel. Aga võibolla vähesest pillioskusest tingituna saabki endas muusikalist naivismi arendada.

Ja kuidas sa siis lõpuks multifilmini välja jõudsid?

Ma läksin Pedasse dokkfilmi õppima ja kohe teise aasta pealt sain Turusse Priit Pärna käe alla animatsiooni õppima. See plaan oli mul juba varasest lapsepõlvest, kui sai kaustikuservadele kriipsujukusid joonistatud, ma isegi üritasin perfonlindiga multifilmi aparaati ehitada ja ristisin selle Televoksiks, sest see meenutas telekat ja vokki.

Alati räägitakse Pärna puhul, kuidas tema käekiri õpilasi mõjutab. Kommenteeri seda kuidagi?

Ma arvan, et see peabki natuke nii olema. Minu tööde puhul on mingil määral Pärna käsi mängus, stsenaariumite puhul käib temaga tihe diskussioon, ta esitab palju suunavaid küsimusi. Mis mõtet siis üldse õppida on, kui sa õpetaja argumente kuulda ei võta?

Mis sa praegu teed?

Praegu käib koostöö David Snowmaniga, täispikk joonisfilm “Frank ja Wendy”, mis saab valmis kevadel. Aga see on müstifikatsioon, millest ei saa rääkida – see on spioonifilm ja kogu informatsioon on ülimalt salastatud. Kes filmi näeb, saab kohe aru, kes selle nime taga on.

Kas on võimalik animarežissöörina majanduslikus mõttes ära elada?

Praegu on vedanud, et projekte on järjest olnud. Aga varsti ähvardab paus tulla, siis on jama – võib vabalt juhtuda, et ma jään mõneks ajaks töötuks. Välismaa kolleegidel, kellel ei ole sellist suurt stuudiot selja taga, on palju raskem elu, nad peavad filmi tegema oma päristöö kõrvalt.