Disainer Helene Vetik:

„Meie kass Lord Puss-Puss on koroonakarantiiniga väga rahul. Oleme kogu perega kodused ja lisaks sai ta vahepeal endale kasside turvakodust venna – Härra Miisu.

Kassid on karantiini ajal suureks abiks, aitavad hommikul normaalsel ajal ärgata ning pakuvad seda soojust ja kontakti, mida muidu saaks sõpradelt sotsiaalsetel üritustel. Ise on nad meie kodusolemise üle väga õnnelikud ja kui käime korrakski ära, jooksevad akna peale lehvitama ja ootama.“

Loe Lord Puss-Pussist pikemalt siit.

Kunstnik Marko Mäetamm:

„Nii nagu inimeste eludes on käesolev eriolukord teinud teatud muudatusi, nii mõjub see mõistagi ka inimestega koos elavatele loomadele. Paari sõnaga siis meie kassist.

Marko Mäetamme kass Kissu
Foto: Paul-Martin Mäetamm
Nimi on tal jätkuvalt Kissu. Väljanägemises suuri muutusi samuti pole. Ei ole ta läinud märgatavalt paksemaks ega ole jäänud ka kuigi palju peenemaks.

Juurde on tulnud aga harjumus närida hammastega välisukse vahel asuvat kummitihendit. Sikutab selle küüntega ukse vahelt välja ja närib otsast.

Teine uus asi on see, et kui ta trepikotta lasta, siis hakkab ta kiiresti trepist allapoole minema. Ta justkui teab, et väljas on praegu hea rahulik – vähem inimesi ja autosid ning üldse igasugust kassivaenulikku jama.

Veel on lisandunud komme vaikselt vigiseda. Nagu räägiks kogu aeg. Kõnnib ühest toast teise ja vigiseb peenikese häälega.

Sööb normaalselt. Sööginurk on aga muutunud. Seal on tal täiesti uued nõud – palju peenemad kui varem. Joogikausiks on madal jala peal jäätisepokaal. Selle kõrval kiiskavvalge tass värske rohelise heinaga, kaks kuldäärega portselantaldrikut ja salvrätt. Põhjus, miks see nii on, on see, et meil kõigil on üksteise jaoks rohkem aega.

Uus mäng on kassil ka. Džunglimäng. See käib nii, et on hõbepaberist pall ja seda peab viskama üle toa sedamoodi, et see maanduks kas toa ühes otsas diivanil või siis teises otsas tugitoolil. Diivani ja tooli vahel on diivanilaud. Sealt lendab pall üle. Ja sealt hüppab, või täpsemini, lendab ka kass üle. Lendab palli järel tugitoolilt diivanile, viskab ennast palli otsa pikali, ootab, kuni ma selle tal kõhu alt välja kougin ja tagasi tugitooli peale viskan. Siis ta lendab üle diivanilaua sellele järele, heidab taas kõhuli palli otsa ning ootab, kuni ma tulen. Nii oma 10–15 korda jutti, siis väike paus ja seejärel uuesti.

Niisugune uus mäng.

Aga üldjoontes on kõik sama. Sööb, käib vetsus, teritab vetsu uksepiida peal küüsi. Ja hingab rõdul värsket õhku. Nii nagu me kõik.“

Loe Marko Mäetamme kassist pikemalt siit.

Arhitektuuriuurija Ingrid Ruudi:

Ingrid Ruudi oma kassidega
Foto: erakogu
„Meie kassid Miila ja Kiska näikse eluga rahul olevat – tuba köetakse sagedamini ja süüa saab ka alati, kui küsida. No inimesed laiavad nende diivanitel, aga selle kannatab välja.“

Loe Ingrid Ruudi kassidest pikemalt siit.

Kiki, kunstiteadlase Anu Allikvee kass:

Anu Allikvee kass Kiki
Foto: Anu Allikvee
„Nurr kõigile! Meil siin Õismäel läheb hästi, sest minu teenijatüdruk Anu on nüüd viirusehirmu tõttu kodukontoris. (Koertel on teatavasti peremehed- ja naised, kassidel teenijad.) Teenindus on seega tunduvalt paranenud. Samuti tõuseme hiljem üles ja mul õnnestub seega kauem tema jalgadel magades neid välja suretada. (Ta on enda sõnul muutunud juba tõeliseks lihasuretajaks.)

Ning nüüd mõned soovitused kodustöötajate kassidele ja kassikestele. Kui arvutihiirt ootamatult sabast tirida, kostab arvuti tagant vahvaid hüüatusi. Kui aga teie teenindaja peab videokonverentsi, on tore ilmuda tema selja taha. Las teised arvavad, et tal on isolatsioonis kasvanud pähe kassikõrvad! Samuti võib ajada ekraani tagant välja oma käpakese ja lasta tal arvata, et süvariigi karvased käpad ulatuvad juba kõikjale.

Tegin endast ka selfi. Olen sellel puhkehetkel, et koguda jõudu uuteks tempudeks. Ja nüüd minu omakäpaline tervitus, mida püüan lisada Anu meilidele. krrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr.“

Loe Kikist pikemalt siit.

Ehtekunstnik Tanel Veenre:

Tanel Veenre ja tema kass Karamell.
"Karamell on peenike kui silguniisk, ega tema haigusega tagasiteed ei ole. Aga hellusevajadus on tal endine - kuna olen karantiinis hakanud õhtuti Netflixi vaatama, siis on meil tekkinud uus rituaal. Ta ronib mu kõhule ja ma kudistan teda pikalt, samal ajal lahtist karva kogudes. Tavaliselt lõpetan pingpongipallisuuruse karvakeraga."

Loe Karamellist pikemalt siit.

Kunstnik Eva Sepping:

Eva Sepping oma kassi Hipsteriga
Foto: Eva Sepping
„Hipsteril ei ole koroonast sooja ega külma. Temal on kevad südames ja niipea kui korteri välisust paotan, tuiskab ka tohutu hooga koridori, nuusutab naabrite uksematte, seisatab, otsustab, et ta siiski ei taha hakata tänavakassiks, vaid püsib kodus, ning tuleb samasuguse kiire kapakuga tuppa tagasi.

Pole ka korterielul häda: toas, mis on talviti oma kõigest 22 soojakraadiga nagu hundilaut, on nüüd nii palju päikeselaike, et nende täitmine võtab Hipsteri õhtuks korralikult läbi, nii et juba „AK“ uudiste ajaks on ta vajunud sügavasse ööunne.“

Loe Eva kassist pikemalt siit.

Graafiline disainer Brit Pavelson:

Brit Pavelsoni kassid Sonja ja Ingrid
Foto: Brit Pavelson
„Kiisud on koroonaga väga rahul, sest nüüd ei ole nemad ainsana karantiinis. Tüübid on suureks emotsionaalseks toeks klaviatuuril aelemisega ja näiteks taimede ümberistutamine oli neile suur festival, kus sai mööda tuba mulla sees uisutada. Kiisud panid oma ninad mulda, silmad kinni ja kujutasid ette – suvila!“

Loe Briti kassidest Sonjast ja Ingridist pikemalt siit.

Kunstnik Fideelia-Signe Roots:

„Meie elu ei ole koroona tõttu peaaegu üldse muutunud. Kasside aeg tiksub omas rütmis. Buffyl diagnoositi sügisel lümfoom, onu Leo oli mitmel
korral väga haige, Kretust aga sai Leo elupäästja, kui viimasel oli vereülekannet vaja. Pontsul läheb hästi, sest kuigi paljud inimeste ilusalongid on suletud, naudib ta iga päev kammimist ja muid iluprotseduure omas kodus.

Kevadeks on kassid enam-vähem terveks saanud, seega koroonapandeemia on tulnud meile pigem positiivsete uudistega. Elasime pimeda pahaendelise
talve üle ja väljusime haigustest võitjana! Onu Leo tunneb end nii hästi, et õppis rihma otsas jalutama. Praegu harjutame trepikojas, suvel loodame ka õue jõuda.

Kolme kassiga jalutamas käia on paras katsumus, sest igaüks on erinev ja ajab omi asju. Jalutama peab kõigiga eraldi, mitte korraga, sest nagu videost näha, ei tundnud Kretu väljas Buffyt ära. Väljas nad omavahel ei suhtle, sest kass ei ole karjaloom. Buffy, kes siiani onu Leod ei salli, on ainult väljas õnnelik. Kretu, kes peab end politseinikuks, hoiab väljas kõigel silma peal ja kui näeb aknast teist kassi, ründab teda läbi klaasi. Onu Leo on lihtsalt põnevil ja rõõmus, et saab teiste eeskujul jalutamas käia.

Pontsu on eluaegses koduarestis. Neli aastat tagasi oma esimesel jalutuskäigul rabeles Pontsu traksidest välja, pani plehku ja üles leidsime ta alles järgmisel päeval naabrimehe auto rattakoopast. Kuna meil endal ei õnnestunud teda sealt välja tirida, kutsusime päästjad appi. Oli see vast suur
jalutuskäik! Olge terved!“

Loe Fideelia kassidest pikemalt siit.

Kunstnik ja ajakirjanik Mari Kartau:

Mari Kartau kassid (vasakult) Kurri ja Tibu
Foto: Mari Kartau
„Meil siin on eriolukord üsnagi tavaolukorra moodi. Eks nii palju jah, et inimene istub rohkem kodus arvuti taga. Kassid on iga töö juures abiks, ka vaimse ja kirjatöö juures. Inimese klaviatuuril on kahtlemata rohkem poriseid käpajälgi ning karvu, kui oleks Maalehe toimetuse ruumes. On ka oht, et pulgaga internet istutakse või astutakse laiaks, aga selle vastu leiutas inimene juba hea häki – netipulka saab kaitsta prillitoosiga.
Mari Kartau kass Kurri
Foto: Mari Kartau
Õnneks elame linnast väljas ja kassidel on endiselt vabadus õues käia, seega ei pea nad taluma liigset inimese tähelepanu. Nüüd on see vabadus veelgi suurem kui varem, sest tellisime internetist digitaalse kassiaugu – Eestis neid ei müüda. Koos lihtsa siseukseluugiga ja kohaletoomisega läks maksma natuke alla 100 euro.

See on selline vahva leiutis, mis avab luugi ainul neile kassidele, kelle kiip on uksega kokku programmeeritud. Kassid saavad ise käia sisse-välja, millal aga tahavad. Kui soovivad, võivad ka kassi kombel ukse juures istuda ja mõtiskleda, kas minna või mitte – inimene ei pea enam nende järel ootama. Soovitan sellist luuki kõigile kassipidajatele, kes elavad kassi välja laskmist võimaldavas kohas.

Igasugused muud hallivatimehed enam meile tuppa toiduvargile ja kaklema ei pääse. Tõsi, siin on oma roll ka suuremat sorti kassipoisil Kurril, kes on end külakasside seas üsna arvestatavalt kehtestanud vaatamata munade puudumisele. Väiksem kollane Tibu on talle majavalvamise eest isegi veidi tänulik, kuigi ei näita seda välja.

Kassirahvas sai aga õnneks oma pulmad õigel ajal ära pidada enne, kui hakkasid levima kuuldused, et koroonaviirus võib nakatada ka kaslasi. Pulmadevälisel ajal hoiavad aga kassid niigi omavahel parajat distantsi. Igaüks neist on lihtsalt nii suur isiksus, et keegi teine samasse personaalsesse ruumi ära ei mahu. Nii et kassikogukonnas pandeemia levikut esialgu karta ei ole.“

Loe Mari kassidest pikemalt siit.