Kassiarmastajatele on “Inishmore’i leitnant” karm lavastus – kassikarva hõõrutakse saapaviksiga, haisutatakse deodorandiga ning kõige tipuks lennutatakse kassilaipu. Lavale saabub lõpuks ka võtmeisik – hiigelsuur läikiv must kõuts, aga tema funktsiooni ei tohiks põnevuse huvides ära rääkida.

“Inishmore’i leitnant” on intrigeeriv, kiire ja tempokas lavastus. Ühes usutluses on lavastaja ise öelnud, et tal on kõrini Eestis valitsevast ilusast ja pehmest teatrist, tema tahab teha rämedat teatrit. Võis oodata commedia dell’ artelikku groteski nagu Draamateatri väikeses saalis etendunud lavastuses “Armastusega ei naljatleta” 2001. aastal. Nii see päriselt siiski pole.

Ojasoo jätkab oma rida. Seekord on vähem rõhutud vormile, mille erilisust on ikka ja jälle Ojasoo lavastustest rääkides välja toodud. “Inishmore’i leitnant” üllatab oma väga täpse dialoogirežii ja näitlejatöödega – selles osas areneb Ojasoo kindlasti jõudsalt edasi. Tõesti, Ojasool on õnnestunud luua täpne ja lööv lavastus, milles ei puudu sügavam, puudutavam sisu. Pealtnäha räägib McDonaghi näidend humoorikas, kohati groteskses võtmes kõikevõitvast kassiarmastusest, kuid on ilme, et autor ironiseerib just selle üle, kuidas ühe idee eest võitlejad asuvad hoopis omavahel arveid klaarima ning kokkuvõttes selgub, et kogu rähklemine on mõttetu. Seekord on mõtte kaotanud konflikti näiteks Iiri vabadusvõitlus. Tavaline iirlane ütleb lihtsalt, et sellised karmid vennad “peletavad turistid kah eemale”.

Lavastus ei haaku Ojasoole varem omistatud “külma teatri” kontseptsiooniga: vormi võimutsemine sisu üle, eemaldumine klassikalisest psühholoogiast, lavastuslikud ja stilistilised nipid. On küll teatraalset näitlemisstiili ja veidi groteskigi, kuid soojust õhkub lavastuse huumorist. Vaatajad rõkkavad naerda soojalt, mitte irooniliselt. Soojust, intiimsust loovad ka lavastuses kõlanud laulud. Esitajaks lavakunstikooli kolmanda kursuse tudeng Riina Maidre, kelle madal ja võimas hääl toob väikeses saalis lausa judinad seljale.

Ojasoole omaselt on ka seekord tegemist leidliku ruumikasutusega (kahtlemata koostöös kunstnik Ene-Liis Semperiga). Ojasoole on ruum alati sedavõrd oluline, kuivõrd ta saab sinna luua oma lavamaailma. Draamateatri väike saal on seekord pisikese muunduse läbi teinud – vaatajatega intiimsema kontakti saavutamiseks asub lava saali keskel (just nagu “Roberto Zucco” puhul Tartu Sadamateatris). Lisaks jätkab Ojasoo armastatud lavaaukude kasutamist – mõnusalt äratuntav efekt lavastusest “Armastusega ei naljatleta”. Kui seal kaob üks tegelane lihtsalt lava sisse, siis “Inishmore’i leitnandis” tekitatakse kelder, kus mugav laipu tükeldada.

Ojasoolik on kahtlemata ka vastandite peal mängimine. “Inishmore’i leitnandis” väljendub see just tegelastes, rollilahendustes. Näiteks peategelane Padraic (Mait Malmsten), enneolematult julm kurikael, kes oma tõbisest kassist kuuldes pisaraid tagasi ei hoia. Vastandlik tegelane on ka Davey (Tiit Sukk) – tuim laibatükeldaja, 17 aastat vana, sõidab ringi roosa jalgrattaga, mis võiks kuuluda kümneaastasele tüdrukule, ning muretseb oma pikkade valgete juuste pärast.

Ojasoo jaoks tundub iga tema lavastus olevat mäng – mäng teatriga. “Inishmore’i leitnandi” näitlejad silmnähtavalt naudivad selles mängus osalemist. Ojasoo näitlejad on etendavad näitlejad, nad ei ela oma rolli stanislavskilikult läbi, vaid just esitavad mingit osa. Esmapilgul võib selline kontseptsioon välistada igasuguse kaasaelamise, kuid saali reaktsioon see siiski ei olnud. Kuigi usun, et nii mõnigi elab kõige rohkem kaasa just kass Tillu-Toomasele.

Nii reklaamis kui vastukajades on liigselt rõhutatud verd ja paugutamist. Tõesti, veidi verd purskub ja esimene püssipaukki mõjub päris värskendavalt, aga kõik see ei ole peamine, vaatajad peaksid siiski oma mõtetes jõudma tekstini, isegi selle taha. Samas, vaadake reklaamplakatit ja te saate täpselt aru, millist atmosfääri lavastus kannab. Üks viimase aja täpsemaid visualiseeritud teatrireklaame.