Kassitapp—kas lahendus inimkonna probleemidele?
SARS-ihirmus hiinlased teatasid nädalapäevad tagasi, et kavatsevad lähiaegadel ära tappa 10 000 tsiibetkassi, kuna need levitavad SARS-i, millesse võivad surra inimesed. Guandongi provintsis Lõuna-Hiinas inimesed nimelt maiustavad kassidega, umbes nagu meie inimesed piimapõrsastega. Enne nuumab hiina inimene kassi puuris paksuks, seejärel nülib ta, maitsestab ja serveerib seejärel kuumal riispadjal või nuudlitega.
Kuigi tsiibetkass on pigem kährik, kui päris kass, sunnib just tema kassinimi mind sõna võtma ja arutlema teemal: kas kassitapp lahendab inimkonna probleemid? Loomasuu on loomasuu ja järgnevalt avaldan ka mõtteid, mis on vastuolus arusaamadega, mida inimkond üldiselt aktsepteerib. Seega võib järgnev jutt riivata neid, kes peavad inimesi loomadest kõrgemateks ja loomi ennekõike inimeste tööriistadeks või hõrgutisteks. Vabandan sellepärast juba ette.
Need 10 000 ilusat ja kohevat tsiibetkassi Hiinas on tõenäoliselt juba surnud – hiinlased nimelt ütlesid, et kassid tapetakse kohe, kuid ei valgustanud, kuidas ja millal nad hukkuvad. Maailma loomakaitsjad reageerida ei jõudnud – vähemalt polnud sellest midagi kuulda.
Püstitaksin siinkohal küsimuse: milles on süüdi loom, keda inimene armastab süüa, kui ta osutub haigeks-- et ta maha nottida? Kes käskis hiinlasel hambad kassilihasse lüüa? Kui mina püüan kinni mürgitatud roti ja seejärel mitu päeva hinge vaagun, siis see on minu, mitte roti probleem. Tuleb teinekord ennast vaos hoida ja hambad kinni suruda, kui matsakas rott mööda silkab – ta võib olla mürgine.
Hiinlased aga söövad ära kõik, mil neli jalga, välja arvatud tool. Kunagi tapsid nad ära varblased, sest arvasid, et need söövad ära vilja, millega toita inimesi. Muidugi sigis otsekohe niipalju nn. kahjurputukaid, et viljakasvatamine muutus hoopis keerukaks. Selge, maailma mõnes paigas pole süüa, sest inimesi on liiga palju. Ja nüüd, vabandust, humanistid -- ehk on loodus selliste haiguste näol nagu SARS või AIDS leidmas lahendust, kuidas kontrollimatult siginevat inimliiki vaos hoida – selleks, et inimesel endal jätkuks vett ja toitu elamiseks. Sellest aga ei söanda valju häälega rääkida keegi peale mõne loomasuu, nagu mina. Minu loogika on järgmine: kuna inimene ise näib olevat jõuetu oma sigimist reguleerima, hakkab loodus tasakaalu otsima. Epideemiad on üks selline lahendust, umbes nagu marutaud levib siis, kui rebaseid mingil alal liiga palju saab.
Vaatad mõnikord telekast välisuudiseid: hari tõuseb turri ja küünised tungivad iseenesest käppadest välja – inimene on ju kaotanud oma loomalikud vaistud aga pole ka nii tark, et enesega mõistuse abil hakkama saada. Lõunamaades sebivad ja rüselevad inimesed nagu kariloomad ümber porilompide, et tilgakestki vett saada, samas läheb sama veega allavoolu ka kogu sitt ja solk, mida toodetakse. Ükski loom ei kuse ju sinna, kust ta joob. Mõistust aga pole inimestel piisavalt, et eos selline ebakõla ressursside ja nende tarbijate vahel lahendada.
Kui minu loomalikku nõu keegi kuulda võtaks, siis tuleks tõsiselt tegelda inimeste arvukuse reguleerimisega maailmas. Praegused meetmed on minu kui tervet mõistust esindava looma arvates liiga pehmed: toimub nn. kolmandate maade naiste valgustamine,neile seletatakse, kuidas rasedust vältida, tehakse ühelapsepoliitikat jne. Kui loomi liiga palju on, lähevad käiku hoopis teised abinõud: kuul rauda ja veri lendab, lõksud plaksuvad ja mürgid teevad puhta töö. Ainult kasside osas on inimene pisut leidlikum: nimelt soovitavad isegi loomaarstid kodus peetavate kasside kastreerimist isastele või kiimavastaseid tablette emastele. Soovimatud pesakonnad, kellele ei jätku hoolt ega süüa, jäävad niimoodi sündimata.
