“Liikumismängud” on käsiraamat kehalise kasvatuse õpetajatele, treeneritele ja muudele laste terve eluviisi eest hoolt kandvatele ametimeestele ja -naistele, mis sisaldab mitusada mängukirjeldust lihtsatest lasteaiarühma sobivatest mängudest kuni metsas mängitavate suurejooneliste maastikumängudeni. Kohati võib seda lugeda kui põnevusromaani. Näiteks maastikumängu “Hirvekütt” ettevalmistus kõlab nii: “Mängujuht määrab mängijate hulgast juhtmängija (Hirveküti).Ülejäänud mängijad (mingod) valivad enda hulgast “suguharu pealiku” (Lõhkise Tamme)”. Järgneb pooleteise lehekülje pikkune “Hirveküti” katkenditega vürtsitatud värvikas kirjeldus mängust, mis sisuliselt seisneb selles, et üks mängija põgeneb metsa ja ülejäänud liduvad talle kümne sekundi pärast kisades järele.

Teose tunnustuseks tuleb öelda, et kõik mängud on väga täpselt kirjeldatud ja valik on mitmekesine. Suurim väärtus on aga just kirjelduste elavuses. Ikka on tegelasteks hundid, jänesed, parašütistid või partisanid. Ka näiteks eksootilisele pesapallile on pühendatud seitse lehekülge koos põhjalike skeemidega (muuhulgas tegutsevad väljakul sellised tegelased nagu “põletaja” ja “nähvaja”).

Kõige paremini iseloomustavad seda raamatut siiski mängude nimed: “Külmapoisid”, “Kodutu jänes”, “Laisk rebane”, “Askeetide teatejooks”, “Hüppavad harjad”, “Hüpped mätastel”, “India tants (ära aja kurikat maha)”, “Tõmba ringi”, “Kahevõitlus võimlemiskepiga”, “Kadedad kanad”, “Küürakad kuked”, “Havi ja viidikad”, “Lao õhkimine”, “Vangistatud rühmaülemad”, “Põhjasõda” …

Eessõnas on rasvases kirjas välja toodud üks liikumismängude iseärasusi: “tihe side ümbritseva tegelikkusega”. Eks ole ju väärtuslik omadus?