Selleks üks paremaid on Clive Ponting’i “Uus maailma roheline ajalugu”. On õigusega öeldud, et see on ilmselt üks põhjalikumaid ja paremini komponeeritud tsivilisatsioonide ja kultuuride loodussuhete ajaloo ülevaateid, mis eales kirjutatud. Clive Ponting ei kirjuta kaelamurdvalt keeruliselt, vaid on komplekssed seosed suutnud lugejale väga hästi lähedale tuua. Samuti on raamat väga hästi tõlgitud.

Natuke võib eksitada pealkiri, milles sisalduv “roheline” võib jätta mulje spetsiifilisest kitsendusest. Raamatus käsitletakse tsivilisatsioonide kujunemislugu terviklikult, alates eluviisidest (korilusest tööstustsivilisatsioonini) majandussuhete kujunemislugudeni, suurlinnade esilekerkimisest globaalse ebavõrdsuse tekkeni, epideemiatest kriisini, kus oleme praegu. Samuti on ära toodud ohtralt arvandmeid, statistikat, illustreerivaid graafikuid ja tabeleid ning põhjalik register.

Arvukalt on ka kurioosseid fakte, millega rannakaaslast lõbustada, näiteks lugu Karatšai järvest, millesse õnnestus NSVLi tuumaprogrammi käigus sedavõrd palju radioaktiivseid jäätmeid lekitada, et järv aurustus ja muutus maailma radioaktiivseimaks kohaks, või see, et 1928. aastal vastu võetud viisaastakuplaan nägi ette tööstustoodangu 236protsendilise suurenemise ja tööviljakuse kasvu 110% võrra.

Kõrvalnähuks võib muidugi olla see, et pärast selle raamatu lugemist tundub olmepoliitililne trall ja porisõda veelgi talumatumalt kerglane ja tobe.