Tema viimased tööd VAT Teatris
räägivad näitlejanna uuest avanemisest. Esiteks
“Nürnberg” koos taas lavale meelitatud Aarne
Ükskülaga, teiseks kogu trupi sädelema pannud
“Misantroop”, mis tõstis esile Laugu koomikutalendi, ning
nüüd ka Maria roll Andrus Kivirähki kirjutatud ning teatri juhi
Aare Toikka lavastatud näidendis “Ingel, ingel, vii mind
taeva”, mis balansseerib erutavalt ajaloo- ja kunstitõe piiril.
Katariina, miks on VAT Teatris hea mängida?
See sobib eluperioodiga, milles olen. Kui ma pean perioodi
täpsemalt kirjeldama, siis see on teadlikult valitud koosseisulise
näitleja periood. Ma hindan seda tööd ja aega, mis mul siin on.
Väikesel trupil on palju plusse – inimesed jõuavad
üksteiseni kiiremini, suhtlemistasand on hoopis teine kui suures teatris.
On ka miinuseid – pole korralikke mängupaiku. Need ei vasta
potentsiaalile, mis VAT Teatril tegelikult on. See piirab ka loomingulist
vabadust ja näitlejate arvu.
On see kokkusattumus, et
valisid kindla tööpaiga just ajal, kui töötus Eestis
järsult suureneb?
Kui sa seda niimoodi väljendad,
siis see on kokkusattumus.
Kui lugeda üle su rollid
enne “Misantroopi”, siis tunduvad need üsna traagilised
või vähemalt mittekoomilised. Millal sul eelmine koomiline osa
oli?
Minu meelest on kõigis mu rollides olnud teatud
annus koomikat. Ma pole seda kunagi välistanud. Aga žanri poolest oli
viimane koomiline “Armastusega ei naljatleta” Draamateatris Tiit
Ojasoo lavastuses. Ja ega neid rohkem polegi olnud, kui lavakooli katkendid
kõrvale jätta. Aga ma ei tunne, et oleksin kuidagi kallutatud
olnud. Suures osas on see minu enda valik.
Kas on ette
tulnud, et sul ei lasta mingit osa mängida, mida oled tahtnud?
Ei olegi vist sellist asja olnud.
Kui sa 1994 lavaka
lõpetasid, said kohe mitu väga olulist rolli Eesti ilmselt selle
aja kõige kõrgematasemelises teatris – Linnateatris
(“Romeo ja Julia”, “Rocco ja tema vennad”, “Ainus
ja igavene elu”, “Arkaadia” jt). Kuivõrd see kiire
tõus sul pea ringi käima ajas?
Kui sa pead
silmas, et kas ma läksin sel ajal uhkemaks, ülbemaks ja edevamaks,
siis – kindlasti.
Kindlasti mõjutas see mu
enesehinnangut. Koormus läks suuremaks, aga ka vastutus läks
suuremaks. Kui nii noor inimene tunneb nii suurt vastutust, siis ta
tahes-tahtmata muutub.
Kui palju sa varem Kivirähki
loominguga tuttav olid?
Mõnd raamatut ikka olen
lugenud, aga mitte kõiki. “Mees, kes teadis ussisõnu”
oli minu jaoks suur elamus. Aeg-ajalt loen, mida ta lehes kirjutab –
jutte ja nupukesi. Ja mõningaid tema näitemängusid olen
näinud. Ühes isegi mänginud – see oli “Sibulad ja
šokolaad” tudengina.
Juhtub väga harva, et
näitekirjanik kirjutab spetsiaalselt ühele näitlejale
näidendi. Kuidas see juhtus?
Ma tunnen, et sellest
tehakse sündmus, kuigi sündmust ei ole. Sellest on kerge kinni hakata
ja see üles puhuda. See, et mina astusin ligi ühele väga heale
näitekirjanikule ja palusin midagi endale kirjutada &
;nda
sh; minu meelest on see liikuva elu loomulik osa, mida ma üle
tähtsustada ei oska.
Andrus väitis, et ta ei
jõua kõigile lavastajatele ja truppidele kirjutada, kes temalt
tellivad. Aga sinule tegi ära. Miks?
Seda pead tema
käest küsima.
Marko Matverega ühes lavastuses
olen ma sind näinud Linnateatri suvelavastuses “Kolm
musketäri”. Seal te vist eriti kokku ei puutunud.
Vastupidi, mina mängisin Mileedit, Marko Athost ja meil olid väga
olulised stseenid.
Kes tegi viimase valiku, et kutsuda
Matvere “Ingel, ingel, vii mind taeva” lavastusse?
Tema ise.
Väga palju valikuid ju ei olnudki. Vaba mees parimais aastais,
täitsa loogiline, et temani jõudsime.
Näidendis on seitse osa, igaüks on pühendatud
ühele surmapatule. Kas sa tundsid, et mõni neist puudutab sind
lähemalt kui teised? Või kaugemalt?
Ei, neil ei
olnud mingit vahet.
Oluline osa on näidendis
haletsusel, mida valvur Maria suhtes tunneb. Maria vastab: “Hoidke oma
haletsus endale!” Kas sind on elus rohkem haletsetud või oled
pidanud teisi haletsema?
Kuidas ma seda öelda oskan?
Ma ei mäleta. Antud juhul – kui sa püüad minna
näitemängu pidi ja sealt kätte saada üldisemaid kontakte
minu isikuga, siis see meetod ei toimi. Kui ma loon rolli, siis see on ikkagi
fantaasia ja konkreetne karakter. Ma ei saa neid kas lahti mõtestada
või avalikustada.
Rolli loomine on ühest küljest
väga isiklik asi, teisest küljest suur fantaasia. Minu jaoks on
kohutavalt keeruline võtta mingid fragmendid sellest kontekstist lahti
ja meedias lahata. Ma ei näe pidepunkte.
Sinu
tegelaskuju tunneb eriti pöörast viha oma õemehe vastu, kelle
ta vabadusse pääsemise või võimu haaramise järel
esimesena ära tappa lubab. Usud sa, et tal on tõsi
taga?
Kas see ongi nii tähtis, kelle ta just esimesena
ära tappa tahab? Igasugune viha on tegelikult viha iseenese vastu. Kogu
muu maailm on ju meie endi peegeldus. Iseenda vihkamine on suurim viha, eriti
kui sa sellest ükskord ise aru saad.
Võimuga
rahulolematuid on ka praegu väga palju. Küll on riigijuhtide palgad
liiga suured, küll kuluhüvitised. Kui need kõik ära
võtta, kas elu läheks paremaks?
Ei läheks,
sest probleem on ju hoopis mujal – ahnuses.
Milles
sinu ahnus väljendub?
Juba selles, et ma elan. Ega
ahnus pole ainult negatiivne mõiste.
Tunned sa ise
mõnd inimest, kes on vangis olnud?
Kõik me
oleme omamoodi vangis. Näiteks oma tahtmiste vangis.
No
aga kui me midagi ei taha, siis me oleme ju oma tahtmatuse vangis.
Jah. Väga õige. Mitte tahta on ka tahtmine.
Nimeta midagi, mida inimesed üldiselt tahavad, aga sina
mitte.
Mida ma tõesti ei taha, on teatud laadi
tähelepanu või uudishimu minu isiku vastu.
Samas
oled sa andnud intervjuusid, mis peamiselt sellest “teatud laadist”
koosnevadki.
Selle taga on olnud suur-suur edevus, mida
pean oma suureks vaenlaseks. Olen temaga palju maid jaganud.
Kumma poole vaekauss kaldub?
Eks ma ikka enda poole
kallutan. Aga edevus on väga visa ja salakaval vaenlane.
Oled Eestis üks kompetentsemaid inimesi, kes võib oma kogemuste
abil võrrelda Inglise-Ame
erika ja Mandri-Euroopa teatrisüsteeme ehk casting’ute alusel
üheks lavastuseks moodustatavaid truppe ning kindlakoosseisulisi truppe.
Võrdle.
Vabakutselise eelis on olla iseenda
peremees. Planeerid elu nii, kuidas vaja on. Aga sellises elus on vähem
turvatunnet. Koosseisulise näitleja staatus annab nii-öelda ehk
pinnapealse turvatunde.
See, et iga kuu laekub arvele teatud summa raha, on näiline turvatunne.
Materiaalne toimetulek annab alati näilise turvatunde. Sisemine turvatunne
on midagi hoopis muud.
Vabakutselisena pidi sul olema tugev
kohanemisvõime – iga kord uus trupp. Kui palju sul sellega raskusi
oli?
See oleneb sisemisest sätestusest. Kui oled
vabakutseline, siis sa kas kohaned olukordadega või lood endale ise
olukorrad – see on suur vahe. Kui ma vabakutseline olin, lähtusin
iseendast, valisin töö või ütlesin ära.
Seetõttu ei olnud mul ka kohanemisraskusi. Kui valik pole sisemine, vaid
väljast peale sunnitud, võib küll olla raske kohaneda.
Oled sa niimoodi tööst ära öelnud, et
proovid juba käisid?
Olen küll.
Mis tähtsust sel on?
Anna mulle matemaatikaülesandeid,
ma lahendan.
Kui kiiresti sa rollist välja
tuled?
Nüüd juba sekundiga. Muidugi kui ma
tahan.
Siis tekib küsimus, mida sul üldse veel
teatris avastada ja kogeda on.
Teatris ei olegi. Aga on
avastada ja kogeda iseendas – kuigi ma ei ole sellesuunalisi
eesmärke seadnud. Võib-olla uusi töömeetodeid. Ma ei
jookse nende järele, aga nad võivad mu teele sattuda.
On sul rolle, millega sa tagantjärele rahul ei ole?
Ikka on mingit rahulolematust tagantjärele. Filmide
puhul on see kergem tulema, sest seal ei saa näitleja mõjutada
tervikprotsessi. Teed oma töö ära ja siis lõigatakse
tervik kokku. On juhtunud, et montaažis lõigatakse mõni stseen
välja, mis minu meelest on karakteri avamisel tähtis –
või jäetakse poolikuks.
Sa oled varemgi
üsna palju intervjuusid andnud. Eriti varasemates on ikka päris
kummalisi küsimusi, mis teatriga üldse ei seostu.
Seal on päris kummalisi vastuseid ka.
Küsitud on
näiteks seda, mis sai teie ühisfirmast Raivo E. Tammega lahkumineku
järel. Kas on veel rumalamaid küsimusi olnud?
See
oli ka päris rumal, mida sa praegu küsisid. Aga asi pole
küsimuste rumaluses, vaid selles, mida inimesed minust teada tahavad ja
kui palju ma olen neile võimeline vastama. Küsimused ja vastused
peaksid ikka ühel lainel olema. Küsida võib absoluutselt
kõike, iseasi, kas on vaja vastata.
Ma ei ole üldse
huvitatud oma kunagiste vastuste kommenteerimisest. See on niivõrd kauge
minevik, hoopis kellegi teise, mitte minu ütlemised.
Oled sa oma teatraalset, traagilise varjundiga häält kasutanud, et
isiklikus elus oma tahtmist läbi suruda?
Ma ei ole
niimoodi mõelnud. Kui ma olen pidanud ennast kehtestama, siis olen seda
ka teinud, häälega on nii, nagu ta parajasti torust tuleb. Ma ei oska
öelda, kas see on samasugune hääl, nagu laval teen.
Oled varem öelnud, et sul on vaja olla liikumises. Kuhu sa
liigud?
Sinna, kuhupoole silmad sean.
Nii et oled ise oma liikumise peremees.
Päris otse ei
saa nii öelda. On kahtmoodi liikumist, sisemist ja välimist. Esimest
me saame suunata, teist mitte kuidagi, sellesse sekkuvad teised
jõud.
Kas need liikumised vahel konflikti ka
lähevad?
Ikka. Kas või praegu intervjuud andes.
Aga ikkagi ma istun siin, sest teatud viisakus ja tahtmine olla hea inimene on
mulle sisse kodeeritud.
Andrus Kivirähk Katariinale kirjutatud näidendist
Kuidas sul tekkis mõte kirjutada näidend just Katariina Laugule?
Katariina ise tegi sellise ettepaneku. Mis mind väga rõõmustas. Ja andis julguse kirjutada küllaltki keeruline tükk, kuna ma teadsin, et Katariina saab hakkama. Ega ma tegelikult ei kujutagi ette, kes Eesti teatris veel Maria rolli võiks mängida. Peale selle, et Katariina on hirmuäratavalt hea näitleja, on ta ju ka välimuselt väga sobiv, teda võib vabalt ette kujutada nii 20- kui 34aastasena.
Miks ta näidendis just vangis peab olema? On ta jätnud sulle kuidagi ahistatud inimese mulje?
Ei noh, eks see tulenes teemast. Aga miks ma just kommunistist tahtsin kirjutada – kommunistidest on maalitud ikka väga mustvalgeid pilte. Vene ajal olid need ühele poole kaldu, nüüd teisele poole, siis olid kommunistid kõik õilsad superinimesed, nüüd mingid mustad kogud, kes kiirgavad kurjust. Oleks nagu tahtnud ka mõnd tavalist surelikku näha ja kus sa muidu saad, kui ise ei tee. Pealegi on see ju psühholoogiliselt väga huvitav – mis toimub inimese hinges ja peas, kellele mõistetakse eluaegne vanglakaristus. Kuidas nii-öelda “karastub teras”.
Laval on üks mees (vangivalvur) ka. Kas sa selle peale ka mõtlesid, kes võiks teda kehastada? Kuidas sa tulemusega rahul oled? Mõtlen just koosmängu seisukohalt, mitte kumbagi omaette.
Kirjutamise ajal ma mehe osatäitja peale ei mõelnud, hiljem hakkasime koos Katariina ja lavastaja Aare Toikkaga sobivas vanuses meesnäitlejaid silme eest läbi laskma ja Marko Matvere oli meie esimene valik. Ja ma olen väga rahul. Nad on ju Katariinaga vanad kolleegid ja omal ajal Linnateatris palju koos mänginud, minu meelest sobisid nad ideaalselt. Proovid olid väga tegusad ja toredad, ma oma kombe kohaselt tolknesin ise ka pidevalt kohal ja tean.
“Ingel, ingel...” ei ole dokumentaalse taustaga. Aga ikkagi tulevad meelde samasuguse saatusega naisrevolutsionäärid nagu Maria. Mulle peamiselt kaks. Vilhelmine Klementi, kes alustas revolutsioonilist võitlust 16aastaselt ja suri vanglas 25aastasena, kuid kelle mälestus on igaveseks jäädvustatud ühe Tallinna õmblusvabriku nimes. Ja Olga Lauristin, kes elas rohkem kui saja-aastaseks. Mõtlesid sa nende või veel kellegi konkreetse peale kirjutades?
Villu Klementist ma lugesin raamatut, lihtsalt selleks, et saada natuke aimu tollasest vanglaolustikust. Aga Olga Lauristini kohta käivatest materjalidest ma käisin just nimme kaarega mööda. Ma teadsin, et kõik hakkavad nagunii kohe temaga seoseid otsima, aga mina ei tahtnud kirjutada isikulugu ja jääda kinni eluloolistesse faktidesse. Põhimõtteliselt on ju tegemist ajatu looga, mis võib aset leida millal iganes. Võib-olla tekivad seoses majanduskriisiga varsti meie sekka jälle sellised Mariad, kes kavatsevad head, aga rikuvad paraku ära nii enda kui ka teiste elu.
Millisele või millistele Eesti näitlejatele sa veel lavateksti kirjutada tahaksid?
Eks selliseid näitlejaid kindlasti on ja mõnega on sel teemal ka juttu olnud. Ma konkreetsemaks ei lähe, sest lisaks näitlejatele tellivad minult tekste ju ka lavastajad ja teatrijuhid, nii et mul tööd jätkub ja ega ma kaugeltki kõike kahjuks ei jõua.