“Katastroofist lahutas 40 sekundit!”

“Lihtne poplugu vajab puhast inspiratsiooni,” kinnitab ansambel Pet Shop Boys veel korra intervjuus Mihkel Kärmasele.

Oma 25aastase ajaloo pikimal, 17 kuud vältaval 110 kontserdiga maailmaturneel viibiv Pet Shop Boys (PSB) naasis hiljuti Austraaliast ja leidis pooltunnikese muusikakorporatsiooni EMI maailma peakorteris, et rääkida, miks nad mai algul juba neljandat korda Eestisse tulevad. Sel teekonnal ei takista neid lennukist napilt möödunud meteoriidisadu, tabloidipressis levivad alusetud kuulujutud ega sisukamaks (loe: raskemini seeditavaks) muutunud kava.

Otsustades selle järgi, palju te Eestis käinud olete, tundub teil olevat Eestiga eriline suhe?
Kui me 2000. aastal Eestis käisime, sõbrunesime promootoriga (Peeter Rebane – toim.) ja samuti meeldis meile see maa.

Kuu aega pärast 2000. aasta juunis Tallinna Lauluväljakul 10 000 päisele publikule antud kontserti naasis bändi liider Neil Tennant inkognito Eestisse – ilmakärast eemal Muhu saarele. Püüdlikult hääldatuna kõlab see nimi Tennanti suus: muuuhuuu. Kaks ööd udupeenes Pädaste mõisas veetnud superstaarile jäi enim meelde ekstravagantne üllatuspidu, mis talle 46. sünnipäeva puhul korraldati.

Mina arvasin, et läheme ainult jalutuskäigule. Mulle räägiti lugu mingist veidrast vanamehest, kes elab vanas tuumaraketi šahtis. Järsku küsis keegi – ohhoo, mis hääl see on? Nad olid kõik seal valmis seadnud ja seal oli viiulimängija. Ma olin algul üsna ehmunud, aga läksime ikkagi sisse ja jõime seal pudeli šampanjat.

Nagu kohalviibinud meenutavad ja pildid tõestavad, kandis mahajäetud sõjaväerajatises toimunud üllatuspeo muusika eest hoolt siiski metsasarvemängija, kes alustas etteastet N Liidu hümniga ja läks sujuvalt üle PSB poolt kuulsaks kaverdatud geihitile “Go West”.

Eestist saadud inspiratsioon kõlab vähemasti ühes PSB loos “Between Two Islands” (e.k “Kahe saare vahel”)?
“Olime paadisõidul ja mind võlus fakt, et seal oli saar, mille nimi oli Armusaar, ja teine saar, mille nimi inglise keeles oli midagi nagu Litsisaar. Mulle tundus see hea aines laulu jaoks. Kui meil hiljem oli üks viisijupp, siis tegin sellele sõnad.” (Vt. eraldi kast.)
Kontserdikorraldaja Peeter Rebane meenutab loo sündi: “Sõitsime Neili sünnipäeva seltskonnaga kalapaadiga Pädastest Võisaarele piknikule ja sõidu ajal selgitas mõisa omanik Imre Sooäär legende Armastuse saarest ning Litsikarist. See nimede kontrast pani kõiki muigama ning juba samal õhtul klaveri ääres uus lugu sündiski.” Eestile viitav lugu oli kahjuks vaid PSB singli “I Get Along” b-poolel ega jõudnud albumile, edetabeleist rääkimata.

2005. aasta algul kirjutas kõmupress, et  käisite Tallinnas värskelt avatud geiklubis Angel ja pidutsesite seal mitu päeva?
“Mitu päeva?! Me polnud seal mitu päeva. (Esimest korda elavneb seni tagaplaanil peesitanud ­Chris Lowe.) Promootorile kuulub üks klubi ja ta viis meid sinna. Lõbus oli. Ma jäin vist väga purju, aga nii see kipub Eestis juhtuma, eks? Kuid ma ei usu, et see kestis kolm päeva.

Ehkki Tennant vältis kaua homo-teemat, tuli androgüünne artist 1993. aastal ühes Inglise gei-ajakirjas “kapist välja”. Tema lavapartner Chris Lowe seevastu pole avalikult oma sättumust kommenteerinud, ehkki on pillanud intrigeerivaid remarke.

Eestis oli mitu vastikut intsidenti geiparaadil ja Hollandi suursaadik lahkus, sest tema partnerit olevat kiusatud. Kas te tundiste Eestis sel pinnal vae nu või ebamugavust?
Ei, mulle tundus Eesti väga tolerantne. (Tennanti olekusse sigineb märkimisväärne annus valvsust.)

On sind iial sel pinnal diskrimineeritud?
Ma küll ei tea, et oleks. Kui koolis olin, siis koolipoisid on teadagi kohutavad. Ju kiusati pisut, kuid see tegi minust selle, kes ma täna olen. (Naerab kuivalt.) Aga ei, mind pole kiusatud.

Kaks aastat tagasi viimati Eestis käies külastasite ka kunstimuuseumi Viinistus?
Jah, seal on ühel sellil Eesti kunsti kogu. (Jutt on suurärimehest ja kunstimetseenist Jaan Manitskist.) See oli huvitav – küll erineva tasemega, aga sealhulgas mõned päris kenad pildid.

Sul endal on moodsa kunsti kollektsioon, leidub seal Eesti töid?
Ei. Ma pole ausalt öelda Eesti kaasaegse kunstiga kursis. Me käisime küll mingil Eesti biennaalil. Mis on selle linna nimi Muhu saarel? Üks vana linn? Mul on nimi meelest läinud.

Äkki Kuressaare?
Ei, see oli ülikoolilinn.

Tartu?
Jah, Tartu! (Mõistab järsku, et miski läks viltu.) Muidugi see ei asu tegelikult Muhul, vaid selle naabersaare peal. Seal ma nägin kaasaegset Eesti kunsti.

Kui enamik superstaare näeb Tallinnast seda, mis nende hotelliaknast paistab, siis teab Tennant vähemalt väiksemate paikade nimesid ja olekski ülekohtune ooda­ta nende kaardile paigutamist mehelt, kelle bänd on 25 aasta jooksul müünud miljoneid plaate, võitnud seljatäie auhindu ning koos töötanud aukartustäratava rea megastaaridega. Viimati kirjutati ja produtseeriti ­Robbie Williamsiga kahasse Eestiski hitiks tõusnud drag-queenliku videoga pala “She’s Madonna”.

Me tunneme Robbie Williamsit Take ­Thati algusest alates ja paar aastat tagasi põrkas Chris temaga Londonis ühes klubis kokku ning Robbie pani ette, et me moodustaks supergrupi. Meil oli selle üle naljakaid arutelusid, aga ühel pärastlõunal tuli ta meie stuudiosse ja kirjutasime loo “She’s Madonna”. Sellest pidi saama ühisprojekti esimene lugu, aga ta otsustas selle panna oma uuele albumile.

Te olete koos töötanud lõputu rea staaridega, kellega neist on kõige lõbusam koos töötada?
(Mõttepaus) Kui me miksisime koos ­David ­Bowie’ga lugu “Hello Space Boy”, see oli päris lõbus. Robbie’ga stuudios töötamine on alati lõbus. Aga tihti pole sa ju nende inimestega ühel ajal stuudios. Näiteks kui me mullu Madonna lugu tegime. Liza Minnelli oli päris naljakas, sest tema õpetas Chrisile tantsusamme.

Kõigis esinemistes – ja mitte ainult laval – hõljub esiplaanil Neil Tennant ja duo teine pool ­Chris Lowe jääb varju. Tundub ebavõrdne, kui arvestada, et enamik meloodiaid on klahvpillimängija tehtud. Näo varjamine tähendab seda, et intervjuule sõitis ta segamatult metrooga. Et seda luksust endale ka tulevikus lubada, varjab ta end kaamera ja mikrofoni ette asudes nokkmütsi alla ja päikeseprillide taha. Võrreldes duo kaanepoisiga tundub Chrisi jutt laadnam, aga ta lihtsalt ei viitsi eriti pingutada – las teine räägib.

Kõigis teie esinemistes on Neil esiplaanil ja sina taga. Milles asi, kas Neil ei lase sul särada?
Ma ei taha särada. Mul pole soovi särada.

Elukutselise meelelahutaja kohta on see üsna tavatu seisukoht?
Aga ma pole ka elukutseline meelelahutaja.

Kas tões t i?
Ma olen laululooja, kes vastutahtsi ... Ma püüan olla erak, aga see on osutunud selles ametis väga raskeks. (Klahvpillimees mugistab kavalalt naerda ja meenutab oma laisa toime poolest päikese käes pikutavat kõutsi.)

Viimase hetkeni oli lahtine, kas tandemi salapärasem liige soostub meiega kohtuma. Eraku ambitsioonidega muusikust on siiski teada, et tegu on paadunud jalgpallifänniga, kes pooldab kodulinna satsi Arsenali. See ongi teema, mis ta käima tõmbab. Räägime tema uuest suure diagonaaliga telerist, eesseisvast Eesti-Inglise rahvuskoondiste matšist ning sellest, kuidas ta vedas üle 30aastase vaheaja järel hiljuti Neili Inglise koondise mängu vaatama.

Chris, vähesed teavad, et sa oled hariduselt arhitekt. Kas mõned sinu joonistatud hooned...?
On kokku kukkunud? (Kõva naer.)

...ehitatud?
Ei, tegelikult ma ehitamiseni ei jõudnud ja ainus asi, mis ma tegin, oli üks trepikoda ühes Londoni tööstusrajoonis. Ma tegelikult ei lõpetanud kooli ära.

Kahetsed seda?
Ei, üldse mitte. Ma arvan, et mind ei pandud siia planeedile selleks, et olla vastutaval kohal.
“Et tööd teha!” torkab Neil vahele. “Et tööd vältida, jah,” muigab Lowe aivarriisalulikult.

Neil, oled ise olnud kunagi ajakirja Smash Hits ajakirjanik, millist küsimust sa tahaksid, et ajakirjanikud sulle endale praegu esitaks?
(Chris reageerib esimesena) Kuidas sa endiselt nii noor välja näed?
Neil: Mõnikord tundub mulle, et kogu intervjueerimise protsess eksitab sind põhitegevuselt. Mul pole küsimust, mida ma tahaks, et minult küsitaks. Smash Hitsis meeldisid mulle sõgedad küsimused, mida me esitasime.

Näiteks?
Näiteks võis küsida, kas su ema mängib golfi – mis pole tavapärane rokk­staari küsimus. Kuid tegelikult võib see küsimus olla inimese klassitausta kohta väga paljastav. Sellel on kuidagi ka pet-shop-boyslik stiil – tõsine võib olla ka lustakalt.

Maaletooja reklaamib teid intelligentse popmuusika superstaaridena, olete nõus?
See on mõistlik kirjeldus. (Rahulolev noogutus.)

Aga kas see pole viisakas viis öelda, et PSB teeb muusikat vanemale publikule?
Ei tea. Ma ei usu, et see ainult seda ütleb. Meie kontserdipublikul on üsna lai vanusevahemik ja see varieerub riigist riiki. Näiteks Tšiilis olime üsna üllatunud, kui noor publik oli kontserdil.

PSB lavašõu ongi klassikalisest rokk-­kontserdist kaugel nagu ooper karaokest. Multimeediast ja videost kubiseva etteaste lavastas Inglise Rahvus­ooperis töötav kunstnik Es Devlin ning koero­graafia tegi “street-style’i” looja ­Hakeem ­Onibudo. Pettuma ei pea ka need, kes ootavad uue materjali kõrval igihaljaid hitte. Popiveterane võib kohata 2. mail Saku suurhallis.
Tuuritamine võib sisaldada ka üllatavaid riske. Hiljuti pääsesid nad napilt piltlikult öelda tähesajust.

Mis lugu sellega on, et äsja oleks teie lennukit äärepealt tabanud meteoor või mingi muu tundmatu langev objekt?
Jah, kahjuks oli see õnnetu möödalöök (Chris irvitab). Me olime Vaikse ookeani kohal, poolel teel Tšiilist Uus-Meremaale, aga magasime selle maha. Kui järgmisel hommikul hotellis ajalehe sain, nägin pealkirja “Katastroofist lahutas 40 sekundit!&am p;r d quo;.
Neil: Mina sõin hotellis hommikust ja lugesin sama ajalehte mis Chris ja ma ei tabanud, et see oli meie lennuk. Aga siis küsis ettekandja (teeb järgi nasaalset tänitamist) – noh, kas teil on hea meel elus olla? Ja mina küsisin – kas see oli meie lennuk? Lennuki pardal polnud mingit intsidenti. Algul arvati, et need olid Vene satelliidi riismed, mis atmosfääri kukkusid, aga lõpuks osutusid need meteoriitideks.

Kuidas mõjutavad teid viimase aja trendid muusikatööstuses – keegi ei osta enam plaate ja üha enam tõmmatakse muusikat netist?
Meid mõjutab see nii, nagu piraatlus mõjutab kogu muusikatööstust. Pole õige öelda, et keegi ei osta enam plaate. See võib nii olla Eestis, mis on tehnoloogiliselt üsna edumeelne riik. Me müüme endiselt üsna palju plaate.

Aga kas need trendid sunnivad PSBd rohkem kontserte andma?
Pärast Nõukogude impeeriumi lagunemist 80ndate lõpus juhtus tuuritamisega see, et nüüd on palju rohkem riike, kuhu minna. Viimasel ajal on avanenud ka Hiina ning ka Lõuna-Ameerika majandustel läheb paremini. Maailm on bändide jaoks tänapäeval palju avaram paik.

Chris, milline on PSB karjääri kõige meeldejäävam kontsert?
(Võpatab, nagu tagapingis tukkumiselt tabatud õpilane.) Ei tea, milline on. (Pöördub Neili poole.) Pole aimugi. Brasiilias on alati hea, sest publik on nii temperamentne.
Neil: Meil oli kontsert Trafalgar Square’il, kus me tegime üle tunni aja muusikat filmile “Soomuslaev Potjomkin”. Mullu tegime sama asja Dresdenis Ida-Saksamaal. Film projitseeriti sovetiaegse korruselamu seinale ja orkester ning meie olime selle ümber rõdudel. See oli päris imeline õhtu.

PSB laulusõnad on tihti tõsised ja ühiskonnakriitilised, aga neid saadab disko­tümakas. Kas see ei vähenda nende kaalu?
Ei. Näiteks kui me kutsume muusikuid oma plaatidele mängima, siis neid tihti üllatab, kui keeruline see on. Teisalt ei karda me seda, mida võiks pidada banaalseks popmuusikaks. Me oleme alati öelnud, et keerulist lugu on lihtsam kirjutada kui lihtsat, sest lihtne lugu vajab puhast inspi­ratsiooni.

Olete koos töötanud üle 25 aasta. Kui sa­geli teil teineteisest täielikult kõrini on?
Chris: Tegelikult mitte kunagi.

Tõesti, ausalt?
Neil: Ma arvan, et põhjus, miks me seda endiselt teeme, on, et meil on väga lõbus.

Isegi kui teete tuuri jooksul üle saja kontserdi?
Kõik räägivad, et tuuritamine on kindlasti väga väsitav. Tegelikult mitte. Teatud asjad võivad närvi ajada, näiteks halvad lennud või kusagil pole õnnestunud piisavalt pileteid müüa ning kõik see kokku tundub depressiivne, aga järgmisel kontserdil on kõik jälle korras. See on nagu elus ikka – on üles- ja allamäge.

 

Muhu motiiv PSB loomingus

We sailed on a fishing-boat
between these two shores
the Island of Lovers
and the Island of Whores.
You at the helm getting
soaked to the skin
taking me to places
I’d never been
Where are you tonight?
In the clouds or on the sea?
I’m thinking of you now
Do you ever think of me?

* lauluread laulust “Between Two Islands”