Milline on siis Kate Mosese Plath, kes on äsja mehest lahku läinud, kolinud oma maamajast Londonisse, kus püüab üksi hakkama saada kahe väikese lapsega? Abitu, armetu, hale, ehkki ta meeleheitehood asenduvad aeg-ajalt "uue alguse" ootamise eufooriaga. Ebastabiilne niisiis, nagu ta oligi. Aga kuidagi ühekülgseks, liialt koduperenaiselikuks jääb luuletaja selles raamatus. Väga vähe saame teada sellest, kuidas, kus ja millal valmisid ta kõige viljakama loomeperioodi luuletused. Samas on viiteid luuletustele kuhjaga – juba teose peatükid kannavad Plathi luuletuste pealkirju, ent on sisuliselt nendega pahatihti vaid lõdvalt või kunstlikult seotud. Või ülemäära seotud, nagu peatükk "Ariel", mis esitab kõik Plathi nn ratsutamisluuletused ühe proosapalana. Autor on nimelt täielikult omandanud plathliku sõnavara, kuigi Plathist kirjutades võiks ju ka OMA sõnu kasutada. Kogu romaani keel on pingutatult poeetiline ja hirmsasti ilutsev, mis ei lähe kokku teose sünge temaatikaga. Staatilised ja glasuuriga kaetud (nagu ütleb Plath raamatus kriitiliselt enda luuletuste kohta) on nii need detsembrikuu-kirjeldused kui ka ohtrad tagasipõiked varasematesse aegadesse, mille ülesandeks on tutvustada Plathi elulugu ja teisi tegelasi. Milleks küll kaunistada kooki säärase ohtra suhkruvaabaga, kui on teada, et taigna sisse on paratamatutel asjaoludel segatud mädamuna?

Ja siis, pärast kogu seda piinarikkalt mõjuvat ilutsemist, jääb romaan katki otsekui poole pealt. Sylvia talv ei lõppenud ju detsembris. Miks ta veebruaris ikkagi enesetapu kasuks otsustas, sellest autor vaikib. Kas diskreetsusest? Julguse puudumisest? Või sai otsa kujutlusvõime?