30.08.2007, 00:00
Katherine Mansfield "'Aiapidu"'
Katherine Mansfield;“Aiapidu”;Tõlkinud Malle Klaassen.Eesti Raamat, 2007.;256 lk.
Väikestes valgetes raamatutes sarjast
“Klassikalised lood” ilmuvad esimest korda eesti keeles
tõelised pärlid. Ja tihti peaagu märkamatult. Nii ka
seekord.
Katherine Mansfield on 20. sajandi alguse Briti novellikirjanik, kelle novellid annavad hea ülevaate tema aja inglastest, hõlmates kõiki ühiskonnaklasse. Kehvakeses üürikorteris rebenenud öösärgis ringutav neiuke oleks aga justkui mõnest Tšehhovi novellist välja hüpanud. Ka Mansfieldi stiili mängulisus ja psühholoogiliste sissevaadete tabavus meenutavad Vene meistrit – ometi on inglannal ka täiesti oma rida, hoopis teistsugused lemmikteemad ja -tegelased. Ta suudab usutavalt sisse minna laste maailma; kujutab meisterlikult nn Buddha sündroomi: noore rikka esimest kokkupuudet vaeste eluga; analüüsib siin ja seal naise rolli.
Modernistlike vormimängude suhtes skeptilised lugejad ei pea Mansfieldi sugugi kartma: “Aiapidu” on vana hea narratiivne lugemisnauding. Ometi uuendas Mansfield novelližanri, kasutades näiteks lahtiste otstega ambivalentselt mõistetavaid lõppe, kirjeldades oskuslikult fantaasiate, lootuste, hirmude ja reaalsuse eristamatut segu inimeste peades jne.
Kahjuks jääb teadmata, mida kõike see 34aastaselt tuberkuloosi surnud kirjanik pikema elu jooksul elu ja inimloomuse kohta kirja pannud oleks.
Katherine Mansfield on 20. sajandi alguse Briti novellikirjanik, kelle novellid annavad hea ülevaate tema aja inglastest, hõlmates kõiki ühiskonnaklasse. Kehvakeses üürikorteris rebenenud öösärgis ringutav neiuke oleks aga justkui mõnest Tšehhovi novellist välja hüpanud. Ka Mansfieldi stiili mängulisus ja psühholoogiliste sissevaadete tabavus meenutavad Vene meistrit – ometi on inglannal ka täiesti oma rida, hoopis teistsugused lemmikteemad ja -tegelased. Ta suudab usutavalt sisse minna laste maailma; kujutab meisterlikult nn Buddha sündroomi: noore rikka esimest kokkupuudet vaeste eluga; analüüsib siin ja seal naise rolli.
Modernistlike vormimängude suhtes skeptilised lugejad ei pea Mansfieldi sugugi kartma: “Aiapidu” on vana hea narratiivne lugemisnauding. Ometi uuendas Mansfield novelližanri, kasutades näiteks lahtiste otstega ambivalentselt mõistetavaid lõppe, kirjeldades oskuslikult fantaasiate, lootuste, hirmude ja reaalsuse eristamatut segu inimeste peades jne.
Kahjuks jääb teadmata, mida kõike see 34aastaselt tuberkuloosi surnud kirjanik pikema elu jooksul elu ja inimloomuse kohta kirja pannud oleks.