"Õpetaja, lähme õnnistame mu uue sauna sisse! Mu kasuisa pani selle eelmisel nädalal sisse!"

"Sellise ilusa ilmaga sauna... Suve esimesel päeval..."

"See on väga vinge saun..." käis tüdruk peale.

"Einoh, miks ka mitte?" kostis insener. Neiu sai temalt oma naiivsuse andeks, see on ju omane nii paljudele noortele: kui Kertu tahtis, võis ta teda edasi õpetajaks kutsuda, aga ainult seekord ja ainult see tüdruk - ta otsustas olla suuremeelne, sest tegu oli Kertuga.

Pealegi oli Kertu ainuke õpilane, kes ta kadestusväärsest Vilniuse kollektsioonist veel puudu oli. Carlo Silber mäletas, et see armas tüdruk oli põgenemiseks viimasel minutil mingi veidra vabanduse leidnud. Aga olgu, see oli minevik. Nüüd on tema ise Tallinnas ja tüdruk seal, tema kõrval. Seal ta on, Carlosi kõrval, miniseelik seljas, ja limpsib himukalt Itaalia jäätist. Ta kutsus teda oma koju sauna... Warum nicht?[1] Küllap on neiu järele mõelnud, kui tobedalt ta Vilniuses käitus, ja saab aru, millest ilma jäi, kui Carlo-sugusel poisil ennast panna ei lasknud. Leedu-missioonist oli möödas juba mitu kuud, peaaegu pool aastat, arvatavasti on Kertu vahepeal mõistnud, mida tähendab naisuke olla, küllap puhkeb temagi koos Baltikumi kevadega õide.

Nii et siis: läki aga sauna! Carlo ja Kertu kiirendasid sammu ja vudisid üle võrratu Raekoja platsi. Päikesekiired said duellis jagu hansa tüüpi kirikutornidest, mille püstitasid siia kunagi vaprad teutooni patrioodid. Kahju, et selle suure keskaegse kindluse on nüüdseks koloniseerinud kümned Manchester boys - ja üha enam ka Mumbai boys -, kes tulevad siia oma kuuma Albioni verega seda meie Euroopa esiisadest säilinud elavat monumenti rüvetama. Pindist õllest ja labasest röhitsemisest neile ei piisanud. Kui nad parasjagu kuskil stripiklubis ei istu, kogunevad nad siin keset Raekoja platsi alasti ülakehadega lärmakaks ragbimatšiks. Nii ulatuslikku pandeemiat pole Tallinn kogenud juba muhkkatku päevadest peale.

Selgus, et Kertu pere avar korter asus Toompeal, vanalinna kõige aristokraatlikumas piirkonnas, lossihoone vahetus läheduses, ja oli uhkemast uhkem. Ilusa suveilmaga paistab siit peaaegu Helsingini välja, sellist luksust saavad endale lubada väga vähesed kohalikud, mis kinnitas ka Carlo Silberi algset kahtlust, et Kertu on koorekihi perest. See kasuisa pidi olema minister või midagi sellesarnast, milline tohutu võimalusteküllus, mu jumal.

 

* * *

Ei mingit kahtlust: Kertu oli tõepoolest KPNE (rahvusvaheliselt tunnustatud lühend väljendist "kõrge potentsiaaliga noor eestlanna"). Esimest korda märkas Carlos nüüd ka tüdruku kikkis rindu, tal pidi küll Wilnas pea laiali otsas olema. Kõik oli läbi riiete näha, oli selge, et sel õhtul neiul rinnahoidjat ei ole, ja ilmselt ei kandnud ta seda üldse. See oli järjekordne veenev tõestus, et talvejoped on kõige reetlikuma loomuga: millised ootamatud aarded selle sulgede, taskute, haakide, nööpide ja nööbikeste kuhila varjus kõik peituda võivad!

Insener Karl-Bernd sai topelt suure ehmatuse osaliseks, kui teda perekonnale esitleti, vastuvõtt oli külmemast külmem:

"Tere!"

"Tere!"

"Tere!"

Kahtlus sai kinnitust: Kertu kasuisa oli värskelt ametisse nimetatud Estonian Airi tähtis nina, kelle kompetentsi kuulusid nüüd ka olulisemad Skandinaavia pealinnad. Sellepärast oligi tüdruk Vilniuses Air Balticu eestkostel lennundust õppinud, ja ilmselt Taani või Rootsi või Norra kroonide eest, sest kohalike kroonide eest ei saaks pimedat kerjustki laulma. Ja oli näha, et samast allikast olid pärit ka lisavahendid selle sauna ehitamiseks, mis oli ausalt öeldes parim, kus Carlo oli kunagi käinud. Leiliruum oli köetud 95 kraadini, "Kas seda natuke liiga palju pole?" päris sakslane, aga ei, siin kauges põhjas on see tavapärane ja heakskiidetud praktika.

"Ärge muretsege, õpetaja, ega te ära ei sure. Mina olen saunas sündinud..."

Ja ennäe, kas ei läinud nad kahekesi alasti, absoluutselt alasti, kitsukesse leiliruumi? Ja veel otse perekonna silme all? Pagan, siin Tallinnas pole tõepoolest kombeks häbeneda, aga kui nad nii tahavad, siis olgu peale. "Kas Saksamaal ei käida siis segasaunas?" uuris tema eksõpilane varmalt, kuid Carlo oli jälle tema laitmatu kujuga rinnanibude vaatlemisse süvenenud. Kui isuäratavad olid need nupukesedja paljastatumad kui kunagi varem. Nad tekitasid tahtmise neid näksata, ja nad olid suuremad, palju suuremad kui sentimeeter. Carlosile meenus Vasco da Gama okeanaariumi hiigelkaheksajalg, ta oleks tahtnud neid nibusid pureda nagu metslane.

Kertu tögas õpetajat kogu oma siira süütusega:  

"Päriselt ka, Silva on mu poolõe eesnimi..."

"Eestis on siis selline nimi olemas?" ei suutnud Carlo uskuda.

"Jah, see on eesnimi..."

Huvitav teada, kokkuvõttes oli see Silvade põhjapoolne haru klubisse ju rohkem kui teretulnud. Carlole mitte ainult ei meeldinud asjaolu, et tegemist on naisenimega, vaid "see teeb nime lausa kuidagi kaalukamaks...", nad vatrasid maast ja ilmast, lobisemisega on ju nagu kirsside söömisega, kuidagi ei saa pidama; nende kehad aurasid higist, Carlo oma tunduvalt rohkem, õnneks peitis saunalina reetliku kehaosa enda alla; neiu jätkas:

"Ja õpetaja, kui te tahate Tallinna tänavatel soomlasi ära tunda, piisab, kui te nende jalgu vaatate, neil on alati mingid jubedad kingad jalas, ja nad on kõik blondid ja ninad on neil nagu kärsad..."

Sõnagagi hoiatamata suundus tüdruk leiliruumi kõrval asuvasse basseini ennast vette kastma. Mõneks sekundiks, et ennast värskendada. See külma-kuuma tehnika töötas alati ja ta tahtis demonstreerida ka oma uut tätoveeringut otse bikiinijälgede kohal.

["Kas ta käib rannas või elab solaariumis?"]

"Õpetaja, kas te ei taha tulla?" küsis õpilane.

Libiido välised indikaatorid veel lubatud maksimaalse peal, ohtliku tsooni punane alarmituli juba vilkus - insener andis survele järele küllaltki vastumeelselt. Ta sukeldas oma riistapuu jäisesse vette, ja see tõmbus kohe väiksemaks, saunalina paluks. Kertu ootas teda õhetavana leiliruumis, valas kulbiga kapast paar korda kuumadele kividele vett ja lisas:

"Ja kui teil muidu ei õnnestu ära arvata, proovige kaubakeskuses. Seal on soomlasi ära tunda ikka väga lihtne. Pange tähele, kes hunnikute viisi viina- ja õllekaste kokku ostab..."

"Aga kas teil mitte pole nendega isegi sama hümn?" 

"Nemad väidavad seda jah, sest viis on sama. Neil on meie suhtes vanema venna kompleks... Aga kui meil neid vaja oli, et venelased siit välja ajada, polnud neid kuskil."

Juba oma tubli pool tundi olid nad seal kuumust õhkavas leiliruumis vabatahtlikus vangistuses ja olgugi et eestlased on sümpaatsed ja külalislahked, lobises neiu täiesti väsimatult ainult tühjast-tähjast, vaesed soomlased, aga nüüd oli Kertu juba teemat vahetanud ja väljendas oma põlastust kuumade vene poiste vastu, keda on Tallinnas kõik kohad täis ja kes käivad ringi, pikk must nahkjope seljas ja mustad prillid kuklasse lükatud; tundus, et see oli neiu lemmikteema, üks ta vanaisadest oli Siberis surnud, teiste 30 tuhande eestlase seas, kes ühel päeval 1941. aastal vagunitesse aeti ja Koba[2] GULAG-i poole saadeti.

Nende kehad aurasid: poorid olid juba piisavalt aurutatud ja põhjamaised eeltoimingud sooritatud. Aeg pole kummist ja Karl-Bernd Silber pidi tegema otsuse. Ta hammustas endale huulde, läki siis, raputas mõtetest higise kaaslanna 18 eluaastat ja üritas mitte tähele panna tuttavaid siluette, mis läbi uduseks tõmbunud klaasi paistsid, see kulunud pink oli piisavalt pikk, et neile kas või kõige misjonärlikumaks poosiks ruumi jätkuks, ta vaatas n-indat ja viimast korda nende rindade ebanormaalselt kaugele eendunud nuppe, mille suurus pidi olema juba küll rohkem kui süld, terve jard, nad paisusid, paisusid iga hetk, need olid õelad kombitsad, mis teda köidikutes hoidsid, pigistasid, kägistasid, nad kammitsesid teda nagu hullusärk. Ta ei talunud enam seda kuumust, ja veel vähem higistamist; kui kaks alasti keha on üksteise ees, on neil täita ülesanne, ja see ei pea tingimata olema reproduktiivse funktsiooniga...

Rahuliku enesekindlusega planeeris Carlo seal puidust kabiinis strateegilist plaani, ta uuris veel hoolikamalt oma sihtmärki, ideaalset langemisnurka, lend muutus kergelt sujuvamaks, siis veel pisut, ja sooritas siis äkilise sööstu...

[Ja...]

Häire! Kahetsusväärne tajuviga, millest neiu meeleheitlik hirmukarje teavitas, tegi kahekesi saunatamisele järsu lõpu. Kahju, et Kertu lasi paanikahool enda üle võimust võtta, Carlos ei jõudnud teda veel puudutadagi, tõepoolest ei puutunud. Tüdruk oleks seda isegi tahtnud, aga lapsepõlvetraumad kasuisa Kalevi karistustest olid veel liiga värsked, ja seal ta oli: kasutütre karjatusest ähmi täis, tõmbas ta nüüd päästja aura pahvaku saatel uue sauna niiske klaasukse pärani valla.

"Ma olin segaduses... See juhtus nii äkki..." õigustas ennast insener Silber. Ta peaaegu kogeles: "Ma arvan, et see oli palavusest..."


[1] Miks mitte? saksa keeles.

[2] Koba oli üks Jossif  Stalini esimesi varjunimesid, mille ta võttis kasutusele juba nooruspõlves: see oli ühe kuulsaima gruusia lindprii nimi ja ühtlasi tegelaskuju Alexander Kazbegi romaanis "Nunu".