Vastupidi paljudele teistele Eestis hiljuti ilmunud reisikirjadele kannab Kätlini teos ehk isegi raamatu mahu välja, mitte pole laiali venitatud artikkel. Kätlini või islami nimega Aiša teekond on ju olnud a priori ehe ja põnev: Saaremaa tüdruk, kes eksistentsiaalsetele küsimustele vastust otsides avastas islamiusu, seejärel läks Sorbonne’i arabistikat õppima ja tutvus interneti teel maroko noormehega, kelles avastas hingesugulase, ja (olemata teineteist kunagi elus kohanud) nad otsustasid Kuveidis, kus noormees tollal töötas, abielluda. Sealt edasi kulges tee aga Mustapha koju Maroko mägilinnakesse, kus Kätlinile avanes tõeline kohalik elulaad alates käsitsi pesupesemisest ja hullust põranda rookimisest kuni kõikvõimalike hõrgutiste, hammami ja tolerantsuse saladusteni välja. Aeg-ajalt vajub kompa küll paigast – kusagil keskel manitseb Kätlin naisteajakirja “vanema õe” toonil Eesti tütarlapsi, kes armuvad araabia maade gigolotesse – et neilt ei leia mitte armastust, vaid tänuliku rahaülekannete vastuvõtja. Aga samas “normaalsed” araabia mehed lääne naisturistide ümber ei lõngu, vaid on tööl või kodus. Kõik see mõjub kuidagi liiga lahtisest uksest sissemurdmisena, sest kõik, kes vähegi reisinud on, teavad ligipressijatest, ja mõni vanem daam seepärast reisi ette võtnud ongi.

Kätlin ei salli, kui islami ja islamiäärmuslaste vahele pannakse võrdusmärk, ega põhivoolu ja üksikute erandite segiajamist, samas aga teeb järeldused juudi rahvuse kohta pere põhjal, kuhu ta lapsehoidjaks sattus, ning Pariisi tänavate meelad ja pealetükkivad satelliidid esindavadki prantsuse meeste tõelist palet, mille eest päästab vaid keha kattev hijab (mis, nagu Kätlin tigedalt mainib, nüüd ka keelati).

Raamatu lõpp muutub aga robustseks USA tümitamiseks, palutakse suisa kodanikel valvas olla ja meediat mitte uskuda, kuna 11. september võis hoopis olla sisetellimus.... See marupoleemika ja naiivsuse segu viis üldmulje teosest mitu kraadi allapoole. Ehk oleks toimetaja pidanud jälgima, et Kätlin püsiks ainult OMA Maroko raames.

Kõik see, mis puudutab Kätlini enda story’t, on ju mahlakas ja sellest tahaks aina rohkem teada saada. Kahju, et Kätlin ei kirjuta oma mehest midagi täpsemalt, isegi seda, millest nad omavahel räägivad või kuidas ikka on astuda abiellu inimesega, keda sa pole iial näinud – üldse on psühholoogiat, nüansse ja poeesiat “Minu Marokos” vähevõitu. Tegelikult saaks raamatu lõpus olevat fotoalbumit kirjeldada samamoodi: jah, need pildid on paikadest, kuhu turist naljalt ei satu, aga neil fotodel pole kompat ega pinget ega stiili (ja miks on esikaanel banaalne kaameliportree?). Ju on siiski mingi põhjus, miks nii kirjandus kui fotograafia on kunstid, ja amatööril on keeruline konkureerida. Isegi kui tema lood ja teemad on paeluvad. Jää on libe.