Kätlin Kaldmaa. „Nägemata ilmad"'

Kätlin Kaldmaa. „Nägemata ilmad". NyNorden, 2009. 58 lk.

Tore väike raamat. Võib lugeda küll. Ahhaa-elamus tuleb esimese luuletusega, „Hingamise ime" - Hingamisega / tuleb alustada ettevaatlikult ja aegamööda / muidu võib hapniku hulk kehas / organismi tasakaalust välja viia [--] Hingamise / tagajärjed on hämmastavad! [--] mida rohkem hapnikku, / seda vähem märkust.

Ja kui sain läbi viimase luuletuse „kuidas", tuli mul tunne - ah soo. Tõesti, nii see on.

Usun, et äratundmist neis luuletustes leidub üksjagu. Kuid mulle jääb tunne, et kõik siin on kuidagi ära hajutatud, kaugelt vaadatud või mäletatud, juba üle elatud. Vaikne hakkamasaamise, suuremaks kasvamise, arusaamise või ka mittearusaamise vaprus - aga kõik on juba möödas, valmis, sellele on pandud punkt. Ja see on tore, miski ei riku tuju. Ka mitte need valud ja tumedused, koguni päris tõsised asjad, millest siin saab lugeda. Need võtab teadmiseks.

Seepärast ütlen ma „väike raamat". Natuke liiga metoodiline, kõik on pisut liiga hästi kirjeldatud, liiga hästi kinni püütud. Samas ikkagi hästi kirjeldatud ja kinni püütud. Igav mul seda lugeda polnud. Aga väike rahulolematus jäi. See esimene luuletus lubas mulle rohkemat.

 

Katrin Väli