10.07.2009, 00:00
Kätlin Kaldmaa “Nägemata ilmad”
NyNorden, 2009. 58 lk.
Tore väike raamat. Võib lugeda küll. Ahhaa-elamus tuleb
esimese luuletusega, “Hingamise ime” – “Hingamisega /
tuleb alustada ettevaatlikult ja aegamööda / muidu võib
hapniku hulk kehas / organismi tasakaalust välja viia /---/ Hingamise /
tagajärjed on hämmastavad! /---/ mida rohkem hapnikku, / seda
vähem märkust”.
Ja kui sain läbi viimase
luuletuse “kuidas”, tuli mul tunne – ah soo. Tõesti,
nii see on.
Usun, et äratundmist neis luuletustes leidub
üksjagu. Kuid mulle jääb tunne, et kõik siin on kuidagi
ära hajutatud, kaugelt vaadatud või mäletatud, juba üle
elatud. Vaikne hakkamasaamise, suuremaks kasvamise, arusaamise või ka
mittearusaamise vaprus – aga kõik on juba möödas,
valmis, sellele on pandud punkt. Ja see on tore, miski ei riku tuju. Ka mitte
need valud ja tumedused, koguni päris tõsised asjad, millest siin
saab lugeda. Need võtab teadmiseks.
Seepärast ütlen
ma “väike raamat”. Natuke liiga metoodiline, kõik on
pisut liiga hästi kirjeldatud, liiga hästi kinni püütud.
Samas ikkagi hästi kirjeldatud ja kinni püütud. Igav mul seda
lugeda polnud. Aga väike rahulolematus jäi. See esimene luuletus
lubas mulle rohkemat.