Kätlin Kätlin „Üks pole ühtegi / One is none“

Tõlkinud Mika Keränen ja Marina Tervonen. Tallinn, 2008. 120 lk.

Kätlin Kätlin

“Üks pole ühtegi / One is none“

Tõlkinud Mika Keränen ja ­Marina Tervonen. Tallinn, 2008. 120 lk.

Oma väljanägemisega annab raamat signaali eklektilisusest, ta on nagu vahva lapi­tekk, tagakaanel maitsekas juhend eluks.

Avades ja lehitsedes eklektika mulje süveneb – algab inglise keelega, siis jääb silma ette kirillitsa, kuskil tuleb lülituda soome keelele. Loen vene teksti hoolikamalt, siis vastavat eesti teksti. Vene tekst piirab eesti keele hajuvamat sõnastust. Ja nii see jääb, tõlked tunduvad liiga sõnasõnalised ja piiravad ega lisa mu meelest midagi.

Lähemalt uurides hakkab eklektika tunne kaduma. Pigem tunnen end hõljumas üsna ebamäärastel lainetel, mis küll muudavad värvi, aga kiigutavad mind õige ühtlase intensiivsusega.

Ja tõuseb udu, mis muudab piirjooned ähmaseks, tekitades siiski ka hulga viirastusi (mille eest aitäh).

Selle luulekogu tunnussõna on sõna. “Mängi minuga,” hüüavad need sõnad, aga siis hakkab paistma, et mitte alati ei taha nad mängureeglitest kinni pidada. Teisal aga keeravad järsku pikali ja heidavad magama. Autor kahtlemata valdab sõna, kuid vahel tundub ikkagi, et sõnad lähevad liiga kaugele ära ja tekib väike nõutus. Nii et tuleb lausa jõuga sõnasabast kinni haarata ja panna ta siiski midagi tähendama. Kord seda, kord teist. Sõnad on kõigega nõus.

Üldiselt nad siiski käituvad, nagu sõnad peavadki, ning loovad maailma. Selle maailma, kus sa elad, kuid siiski piisavalt uue, veidi tundmatu.

Kui on suur soov kaasa minna, sukelduda temasse, siis see raamat pakub selleks võimalust küll. Kuid kui nii suurt soovi pole, siis peale ta end ei suru.