See monumentaalne ja põnev teos võiks saada eeskujuks tulevastele kultuurilugude persooni- raamatute kirjutajatele. Uurimuse peategelaseks on Eesti esimene teatriharidust saanud näitleja ning Koidula järel teine naislavastaja Erna Villmer (1889–1965). Villmeri saatust jälgitakse ülima põhjalikkuse ja kaasaelamisega: õpingud Moskva Kunstiteatriga seotud õpetajate juures, Theodor Altermanni kutsel “Estonia” teatrisse tulek, arenemine üheks silmapaistvamaks Eesti näitlejannaks, välisreisid Pariisi ja Berliini. Ka Villmeri isiklik elu on luubi all: raamatus trükitakse suures mahus ära Villmeri ja tema esimese abikaasa Juhan Luiga kirjavahetus, samuti saame teada kooselust teise abikaasa Ants Lauteriga, kellega nad tõusid teatri esipaariks esimese vabariigi aastatel. Raamat ei ole aga ainult inimestest. Inimesed on asetatud konteksti. Autor rõhutabki, et ilma ühiskondlikke olusid tundmata ei ole võimalik mõista nendes oludes elanud inimeste motiive ja käitumismustreid. Saame ülevaatliku pildi eelkõige Esimesest maailmasõjast ja uue vabariigi kahest esimesest kümnendist. Vaadates praeguse vabariigi ponnistusi Euroopa ühiskatlas, tekib isegi äratundmisrõõm.


Raamatu suurimaks väärtuseks pole mitte ainult põhjalikkus detailides, vaid nende detailide omavaheline seostamine. Uskumatu, kuidas autor on suutnud vaid arhiivimaterjalile toetudes luua kaasahaarava jutustuse. Suureks plussiks ongi autori emotsionaalne-spekuleeriv puudutus, mitte kuiv teaduslikkus. Villmerile saab kaasa elada nagu mõnele filmikangelannale.


Kuna kasutatakse palju otseallikaid – kirju, ajaleheartikleid –, siis torkab silma 20. sajandi esimese poole eesti keel, mida keeletundlikul inimesel on huvitav tänapäevasega võrrelda. Ka toimetajatöö on korralik – ligi 500-leheküljelises raamatus leidub vaid kaks-kolm kirjaviga (toimetaja Reet Neimar). Hea on ka kujundus (Jaan Klõšeiko) ja rohked fotod.