nimene on ikka veider. Kui koroonaviirust veel ei olnud, istusin suvi läbi toas, kuhugi minna ei viitsinud – milleks mulle rikkis konditsioneerid, kuumust uhkavad kivilinnad või nn looduskaunite kohtade puugid, parmud ja kingas hõõrduv liiv? Aga niipea, kui piirid viirusehirmus lukku keerati, muutusin kärsituks, suisa närvihaigeks. Mind haaras reisipalavik. Surfasin lennufirmade kodulehtedel ja kurvastasin piletite pärast, mida seal enam ei müüdud. Tekkis tungiv soov Aafrikasse ja Mongooliasse sõita. Miks mitte seigelda kõrbes või vihmametsas? Suletud Saaremaastki sai Georg Otsa lauldud unenäoline maa, kuhu tahtsin ainult sellepärast, et ei saanud.

Samal ajal saabusid tungivad meilid kirjastajalt, kes tundis huvi, kuidas reisiraamatu käsikiri edeneb. Hakkasingi selle käsikirjaga lõpuks pihta ja see haaras mind täielikult. Huvi Mongoolia vastu hajus ja ma ei kibelenud enam kuhugi lendama. Sukeldusin mälupiltidesse ja kirjeldasin hoopis Prahat, kust olin vahetult enne riigipiiride sulgumist naasnud.


Avalehele
3 Kommentaari
Loe veel: