Trumpist ja Kanye Westist, rajudest arvamusartiklitest ja kirjanikuelust räägib Eesti enimlaenutatud autori Katrin Pautsiga (41) Sandra Jõgeva.

Kõigest kolm aastat tagasi krimikirjanikuna alustanud ja kohe suure edu saavutanud Katrin Pauts (41) on alates oma aastatagusest „Minu Muhumaast“ hakanud kirjutama omamoodi kontseptuaalseid ja väga isiklikke raamatuid. Nüüd tuli välja Pautsi seitsmes raamat, Praha-teemaline „Minu salajane elu“.

Sa oled avameelselt rääkinud sellest, kuidas kirjanik elab. Sellistest karmidest faktidest nagu näiteks see, et olles ise Eesti kõige laenutatum autor ja pidevalt müügiedetabelite tippudes, oled arvutanud kokku, et selleks, et elada ainult ilukirjandusest, peaksid kirjutama kolm raamatut aastas. Siis saaksid miinimumkuupalga, aga paraku ilma haigekassata.

Jaa, tegelikult on Eestis igaühele, kes kirjutab, mingi standardhind. Kujutan ette, et suured nimed, nagu Kivirähk, võivad ehk saada ka rohkem raha. Aga üldjuhul on minu teada sama taks kõigile – laias laastus saad ühe raamatu eest kaks keskmist kuupalka.

Mul tekkis seda arvutust nähes küsimus, et mida need teevad, kes ei anna igal aastal kolm raamatut välja?

Eks nad teevad siis midagi muud, ega nad ainult kirjutamisest ei ela. Ega minagi ainult raamatutega ära ei elaks, ma teenin lisa arvamuslugude ja teleprojektidega. Oleks liiga julge väide, et keegi Eestis ainult raamatute kirjutamisest ära elab. Võib-olla Hargla või Keiti Vilms, kelle erinevus keskmisest autorist on see, et nad annavad ise oma raamatud välja.

Hiljuti rääkisin ühe tuttavaga, kes, kuuldes, kui palju ma kirjastustelt kätte saan, ütles, et ma olen täiesti loll, et end ise ei kirjasta. Ma ei ole kindel, kas sellises konnatiigis nagu Eesti, on üldse kirjastusi vaja. Tegelikult saaksid kõik ise kirjastamisega hakkama, kui pingutaksid.

« Avalehele 5 Kommentaari
Loe veel: