Kaubamajast välja jooksid sõbralikud väed …

Mari Sobolev esitleb uuemat vene kunsti.

“Ristumised”.
Hansapanga galeriis Tallinnas 1.–22. märtsini.
Enrico Talvistu arendas hiljuti mõttekäiku, et praegu on moes kahesõnalised, ingliskeelsed, peamiselt IT-sõnavarast pärit pealkirjad, nagu Reward Forward, End Repeat jne. Mõttekäigu tagamõte oli, et taolised pealkirjad on suhteliselt mõttetud. Venelaste näituse pealkiri “Ristumised” (Intersection) kuulub ilmselt eelmisesse trendi, kuhu võiksid liigituda ka Interstanding, Metadialoog, Invasioon jt samalaadsed väljendid, mis on pärit humanitaaride keelest, millest ülejäänud rahvas suurt aru ei saa; sõnad, kuhu on püütud koondada terved mõttekäigud või -suunad.
Nii esimestest kui teistest, slängist võetuna ja sloganiks muudetuna, kipub kaduma tähendus. Ses mõttes on ehk parim uusim trend, mida võiks täheldada mõnede praegu Tallinnas avatud näituste puhul: “Kunstnik, kes ei oska inglise keelt, ei ole kunstnik”, või “Võimatus leida ühist keelt, seistes silmitsi vältimatu eraldumisega”. Kõik on pikalt-laialt ära seletatud ega ole karta, et kellelegi meelde jääb ja tähendusest tühjaks korrutatakse.

Venelaste näitus ise on pigem viimati mainitud stiilis, barokse retoorikaga ja jutustav, nagu slaavi hingele ja mõtlemisele kohane. Kuigi kuraator väitis, et tegu on äärmiselt erinevate kunstnikega, kelle ühendamine on tegelikult vägivaldne, on komplekt siiski terviklik. Olekski igav, kui kõik oleksid täpselt ühesugused, nagu soomlaste näitus läinud aasta suvel Rotermannis, kus kõik autorid olid tekitanud ühevärvilisi pindu, ainult üks maalis, teine fotos ja kolmas videos.
Dmitri Gutovi ja grupi Radek videot “Demonstratsioon” on varem näidatud ka ühel Eestis toimunud festivalil. Siis tundus see teistega võrreldes marginaalsena, mis ilmselt ei läheks auväärsemale publikule peale. Seda suurem rõõm on iroonilist tööd näha nii-öelda äravalitute seltskonnas. Rühm Radek nimelt oli teinud situatsionistliku performance’i tiheda liiklusega ristmikul, kus jalakäijate hordid rohelist tuld ootavad ja selle süttides rongkäiguna teed ületama asuvad. Kunstnikud poetasid end protsessiooni ette ja kui liikuma hakati, rullisid lahti punased loosungid punk-anarhistlike tekstidega, nagu “Igaühele 700 $”, “Kaos” ja meeldejäävaimana kindlasti “Sex Marx Karl Pistols”. Võimalik, et kogu idee võiski tulla rühmituse sisesuhtluse käigus tekkinud vahvatest hüüdlausetest, millele otsiti väljundit. Ja see leiti, kuna iseenese tahtmata asusid süütud linnakodanikud Radeki nõudmisi toetama. Meenus J.M.K.E. laul sellest, kuidas kaubamaja ristmikul vaenulikud ja sõbralikud väed ristusid. Gutov oli sellest video teinud. Nii vaimukas kommentaar poliitilisele manipulatsioonile ja ideoloogiate tühjusele, et ei vajagi erilisi kommentaare.
Vadim Zahharovi “Unustuse järv” tuleb kindlasti tuttav ette taevakanalite vaatajaile. Pooletunnine scratch-dokfilm jutustas sektide siseelust, mille kunstipärasuses ja sürrealistlikkuses ei ole midagi kahelda. Erinevate lääne kommerts-usulahkude jaburusele krooniks näidati nende vene kolleege, kes end talvel külma veega üle kallasid ja siis taresse suundusid, mille punanurga altaril asusid kõrvuti Lenin ja Kristus. Selle filmi puhul häiris scratch’ietiketi eiramine. Scratch’i ehk teisest produktsioonist laenamise idee on senini olnud meediaruumist kujundlikkuseni küündivate detailide kontekstist väljarebimine. Siin oli kujundiks sektides toimuv, mis paraku oli esitatud samas kontekstis nagu algsetes telesaadeteski. Pead vee alla peitva luigega vahekaader ei korvanud autori kuritarvitust.

Kõige tuntum teos on kindlasti Sergei Šutovi “Abakus”, mis esindas viimati Venemaad Veneetsia biennaalil. Seda tööd on tõlgendatud väljaütlemisena inimkeskkonna toimimise kohta. Pealkiri on termin matemaatikast ja arhitektuurist, mis näib rõhutavat korrapära aspekti töös. Geomeetrilise korrapäraga paigutatud palvetajad moodustavad näotu, kuid hästiorganiseeritud massi. Erinevalt teistest töödest on siin tähendus ambivalentsem, isegi see otsus, kas tegu on kriitilise või toetava seisukohavõtuga, jääb vaataja silmadesse. On see hea, et ühiskond on reglementeeritud ja korrastatud, või mitte? Nii ja naa.