Kauge, kuid ­lähedane Peruu

Peruusse minnes tasub kindlasti väisata ka sealseid džungleid, soovitab Kerli Nõu.

Kui lennuk Buenos Airese lennuväljalt õhku tõusis, polnud mul eesoota­vast 15 päevast suuremat ettekujutust. Paar netist loetud reisikirja, kiir­ülevaade turistile “kohustuslikust” tunniplaanist ja detsembrikuisest ilmastikust – seda ei saa korralikuks kodutööks pidada. Isegi hispaania keele sõnastik ununes ostmata. Võib-olla muutis meid nii kergemeelseks kohaliku reisikorraldaja organiseeritud ja turvaline kava. Võib-olla lihtsalt laiskus, mugavus ja enda jaoks mõeldud ilustatud versioon – soov mitte ära rikkuda üllatusmomenti. Oli kuidas oli, iseavastamist, mälestusi ja edasimõtlemise kohti sai kogemuste kotikesse rohkem, kui lennuliinid tavapagasis üle lubaksid viia.

Südaöö paiku on suvises Peruu pealinnas Limas sooja 16 kraadi. Sellegipoolest on reisibüroo poolt vastu saadetud autojuhi aken täielikult alla keeratud. Tuul sasib armutult tagaistmel olijate juukseid, kuid inglise keelt mitte kõnelev Pedro ei lase end sellest häirida. Päevinäinud Datsun püsib loginale vaatamata teel. Auto esiakna kohal jõnksuvad mänguasjad. Hall, armatuuri kuumuse eest kaitsev vaibatükk on öisel ajal üleliigne. Pööran pilgu mujale. Kõrval sõitvas inimesi paksult täis tuubitud minibussis üürgab muusika. Tülpinud nägudega inimesed naasevad töölt, kaevandusest – teine vahetus lõpetas, kolmas alustab. Motivatsioon – keskmine palk 2200 krooni kuus – hoiab inimesi rakkes kuust kuusse, aastast aastasse. Kuld, vask ja tsink on Peruu õnn ja õnnetus, 12 eliitperekonna rõõm ja rikkus, 29 miljoni orjus. Tõsi, niivõrd mustades toonides paistab vaatepilt vaid Lääne humanistidele. Leplik, kannatlik ning sügavalt katoliiklik peruulane usub, et parem on alles ees.

Ajalugu vs tänapäev

Riigis, kus maffia on paremini organiseeritud kui valitsus, on läänemaailmast tulnul omajagu uudistamist. Valdav osa rahvastikust veedab oma elupäevad savist onnides, mis võivad olla nii töö- kui elukohaks. Selline mõiste nagu soe vesi (sageli ka külm vesi) peruu majapidamisse ei kuulu. Ennast ja riideid pestakse kodule lähimas ojakeses. Kel kodupaigaga vedanud, saab end mägisematel aladel kasida kuumaveeallikas. Samuti ei maksa pärida ahju, radika või muu soojusallika kohta – neid lihtsalt ei ole. Kõrgmäestikus, kus turistide parved seljakotist kolmandat kampsunit urgitsevad, käivad kohalikud muretult paljajalu. Inimene harjub kõigega.

Leplikkus ja alalhoidlikkus on teadjamate sõnul Peruu rahvale iseloomulik. Keskkonnas, kus suure, kuid vaese riigi kodaniku elu meeldejäävaim sündmus on kümneid tunde kestev bussisõit pealinna Limasse, latti üheski vallas üles upitama ei kiirustata. Milleks võimu vastu astuda, muuta ja muutuda? Teo­sammul turismi arengu pärituules paremuse poole purjetav majandus on parem kui mitte midagi. Haridussüsteem on teadjamate sõnul Peruu maapiirkondades pigem sümboolse tähendusega. Aasta aega Itaalia mittetulundusühingu kaudu Peruus majandus- ja turismiedenduskonsultatsioone andnud vabatahtlik Clara teab omast kogemusest, et valdav osa Peruu inimestest pole kursis kodumaa värvikireva kultuuri ega ajalooga, turismimagnetitest rääkimata. Mida annab teadmine inkade pühast linnast või iidsetest hiigeljoonistustest, kui kõht näljast koriseb?

Nii erinev, nii sarnane

Jutuga maailmakuulsate, inkade poolt kõrbemaastikku süvistatud Nazca jooniste juurde tagasi tulles vältas bussisõit Limast lõunasse, Nazcasse kaheksa tundi. Igav ei hakanud. Silm haaras kilomeetr ite kaupa asustamata liivarandu, barakke ja ülitiheda asustusega slumme. Kohale jõudsime pimedas. Õnneks jättis 100 000 elanikuga linnas kodumajutuse laadne hotell igati hea mulje. ­Pitskardinad, vanaaegne mööbel, linikuga kaetud kummut ja üleüldine puhtus – kõik oli priima. ­Pikast reisist väsinud ja tülpinud, rullisime roosa voodikatte kokku ja heitsime hoopis voodisse laupäevaõhtuse jalutuskäigu asemel ümberringi laiutavas kesklinnas. Kuskil lärmas kukk, hiljem oli kuulda kanade kaagutamist. Mõni hetk hiljem hakkas naabrite aias vihmavarju laulu laulma Rihanna. Uni tuli magus sellele vaatamata. Värskelt pressitud apelsinimahl, perenaise tehtud omlett ja meesaiad läksid hommikul näljaste turistide hammaste all hästi. “Ei tea, kas söömine on ikka kõige parem mõte? Lennureis tillukese moosiriiuliga ju veel ees...” arutasime abikaasaga. “Tagantjärele tarkus,” oli ainuke lausejupp, mis lennukis oksekotti otsides peast läbi käis. Viuh kaldub lennuk paremale, viuh vasakule. Küll oli vaateulatuses ämblik, küll astronaut, küll kondor. 25 minutit kannatust lõppes üllatavalt kiiresti. Teadjamad kaasreisijad oskasid rääkida, et Nazca ala jooniseid olevat kokku umbes 10 000. Turistidele eksponeeritav kujundite käputäis on esiplaanil lihsalt oma suure pindala tõttu – silm hoomab neid vaid lennukilt. Teen Nazca jooniste reisimärkmete juurde lisatäienduse: käidud, nähtud.

Järgnesid päevad täis bussisõitu ja vaatamisväärsuste külastamist. Linnad, kirikud, asulad, looduskaitsealad mäel ja all orus. Maaliline loodus vaheldub kõrbealadega ja vastupidi. Mägine on see maa. Olgu öeldud, et mägi ja mägiküla tähendab Peruu mõistes 3000 meetrit merepinnast ja kõrgemale. (Nüüdsest itsitan Alpiexpressi kliendilehes toodud alpiküla “märkimisväärse” kõrguse – 1000 m – peale vaikset naeru.) Ronin kloostritrepist üles ja vaatan kella – kümme sammukest trepist üles, viis sekundit puhkust. Kuhu kõik õhk jäi?

Paljude uustulnukate jaoks tähendab suur kõrguste vahe veel hullemat võimete proovi kui “Hirmufaktori” saates. Nõrgemanärvilisi turiste on hapnikupuuduse tõttu helikopteriga kiirkorras ka tagasi merepinnale transporditud. Peavalud, väsimus ja tunne, et õhust jääb puudu, on turistide puhul täiesti tavaline asi. Giidid jagavad õndsa näoga kokapõõsa lehti ja kohvikutes müüakse kokateed, -küpsiseid, -komme. Mõeldud, tellitud! Palun üks tee, küpsised, lehed ja kommipakk. Maitsev kraam! Abikaasa pööritab silmi ja keeldub proovimast.

“Narkojoovet pole vaja karta, sest ühe grammi kokaiini manustamiseks tuleks teoorias ära närida kolme kilo jagu lehti. Praktikas on asi veel keerulisem...” julgustab giid.

Kohustuslikud turistilõksud

Nagu iga endast lugupidav Peruu külastaja, jõudsime meiegi oma kahenädalase rännaku vältel maailmaimede hulka kuuluvasse inkade kunagisse salalinna ­Machu Picchu. Tarkust, läbimõeldud planeeringut ja religioosset hõngu oli tunda igast paigale sätitud kivimürakast.

Turistid teevad omavahel nalja, et iidsed rahnudest kokku pandud elamud on ­elamiskõlblikumad kui teele Cuzcosse jäävad tänapäevased kodud. Machu Picchu ­mahepõllumajandus, nutikus ja osavus meelitavad turiste nii vihmasel kui kuival ajal. “Söö tervislikult, ole töökas ja ole aus – niimoodi elad vähemalt saja -aastaseks,” tsiteerib oma 97aastase vanaisa tarkuseteri Machu Picchu giid Hector, kelles oma sõnul on ka inkade verd.

Töökuseta Peruus tõepoolest hakkama ei saa. Kommuunielus, kus sügatav kratsib sügajat, teistmoodi ellu ei jää. Naaber ehitab naabri maja, küla kustutab punast kukke ja kõik on väljas ühe eest.

Titicaca mälestus

Ujuval saarel Urosel, nagu ka Titicaca järves asuval Taquilel, puudub isegi politsei. Tülinorijad lahutab külavanem. Paeluvaimad tavad leiabki turist maailma kõrgeimal järvel Titicacal hulpivatel saartel. Geograafiaõpikust meelde jäänud ujuvad pilliroosaared meelitavad igal aastal kohale sadu tuhandeid külastajaid. Kuussada aastat tagasi inkade ülemvõimu eest järvele kolinud asukate pärandist elab 49 saarel kokku 800 hinge. Perekonnas ema, isa ja üks kuni kolm last. “Varem ulatus laste arv kümne kanti, aga nüüd on neil telekas ja muudki teha kui omavahel nagistada,” viipab giid pilliroo-onnis solaar­paneeliga ühendatud telekale. Ühel saarel elab koos neli kuni kümme perekonda, kõik omavahel sugulased. Kaks meetrit pillirohuklotse, kuu aega tööd, ankur ning järjekordne Urose saareke ongi valmis. Ankur on vajalik selleks, et passideta Urose elanikud pahaaimamatult Boliiviasse ei triiviks. Joogivesi ja söök tuleb üldjuhul järvest, sama lugu pesemisega. Vett ei soojendata, isegi mitte imikute pesemiseks. Karastatud inimeste jaoks on 12kraadine järvevesi kümblemiseks täiesti sobiv.

Muud toidukraami vahetatakse naturaalmajanduse alustel – mina sulle kala, sina mulle vilja.

Rahas ei kaubelda, vähemalt mitte omavahel. Turistidelt raha vastuvõtmine pole aga kellelegi probleem. Pildikaamera eest läbi lipsavad lapsed sirutavad raha küsimiseks kiirelt käe ning turistide tarvis on äriks muudetud kõik mis kannatab – värvikirevad kotid, tutid, vaibad, käsitöö, lõpetades kruiisiga pilliroost valmistatud paadis. Hinnad pole küll kontimurdvad, aga kindlasti pole midagi ka muidu saadud.

Ärge unustage ­džunglit

“Peruus on džungel?” imestavad paljud. Jah, see on veel reisi ehk kõige põnevamgi osa! Vaid 35minutise lennu kaugusel Cuzcost laiutab suur roheline vihmamets. Külalistemajad, kus söögiks pakutakse alligaatori liha, asuvad ürgmetsas. Kahetunnise paadisõidu kaugusel linnamelust ja turuplatsist lippavad ringi palja ülakehaga hõimuliikmed, ka naised. Ringi lendavad Kalevipoja rusika suurused helesinises rüüs libikad, pea kohal lendlevad kirjud papagoid ning võsas röögivad ahvipärdikud. Suured puud, harjumatud hääled ning ürgloodus panevad klaasist majas asuvast kontoritoolist tõusnud inimese hoopis uude mõõtmesse – tundma end abitu, väikse ja rumalana.

Tibutab. Sääsed piiravad turiste nii mis jõuavad. “Selle puu koor võiks inimese tappa,” teatab džunglis üles kasvanud loodusfarmatseudi poeg, iseõppinud inglise keelt rääkiv giidipoiss oma pika noaga läbi puude okste sahmates. Künname edasi. Teadmised eluohtlike taimede kohta muudkui kogunevad. “Feromoonipuu, peavalurohu juur. Oh, vaatame, kas skorpione ka täna puukoore all on?” koputab giid vastu palmipuud. Jalajälg valgub vihmases ilmas kiiresti vett täis, aga väsimus ei kimbuta niipea. Põnev on. Salus kostab ruigamist ja okste praginat. Emis koos kolme põrsaga läbib kiire sirge ja enne kui arugi saame, on perekond juba vaatekaugusest väljas. Ahvide saarel asuva lagendikuga me paduvihmade hooaja tõttu tutvuma ei pää ; ; ;se – saar on täis sadanud. Ahvide nägemiseks tuleks ujuda. Keeldume pakkumisest. Istume tagasi lootsikusse ja õndsa näoga paadimees käivitab mootori.

Amazonase jõgikonna liikmesveekogu vesi on kartulipruun, kuni külade lähistel vilksatab sisse punakat tooni. “Näete, kulda sõeluvad,” osutab teejuht džungliservas askeldavatele pärismaalastele. Sellest seadusega keelatud, kuid praktikas populaar­sest tegevusest lõikavad kasu nii isehakanud kullakaevandajad, katusepakkujad kui poliitikud. Kehitame nõutult õlgu.

Ees ootab kodune džunglimaja prantsuse koka rajatud kuurordis Puerto Maldonado. Tulin, nägin, hakkas meeldima, jäingi siia stiilis hotellirajaja lugu leiab nii mõnestki Peruud tutvustavast raamatust. Jätame porised kummikud terrassile ja vajume baldahhiinvoodisse.

Ehk peaks baldahhiini siiski sääsevõrguks nimetama? Olgu kuidas on, hubane, läänelik, sooja vee ja elektriga varustatud pilliroomaja meenutab esimese hooga Mauritiuse ookeaniäärseid bangalosid. Tõsi, ümberringi on siiski džungel. Kõrvalmajade elanike kodudes käivad paketi sisse isegi koduloomad: prussakad, tarantlid ja papagoi. Uurime madratsite aluseid ja veendume, et meil sellel korral vedas.

Järgmisel päeval ootab ees matk: kaks tundi mudast rada kohalikus looduspargis ja väike kanuusõit. Päike särab, tirtsud siristavad, loodus on ärganud. Ees ootab teguderohke päev.

Raputame ettevaatuse mõttes õhtul terrassile jäetud kummikuid. Tühjad. “Vedas!” ohkan kergendatult. Või siiski? Madala säärega botikuid jalga susates tundub, et vasakus jalas on miskit ees. Raputan uuesti. Järgnenud kiljatus kostab naaberkülla. Konn, võrdlemisi matsakas, pruun ja kärnu täis, patsatab terrassile. “Tavaline asi,” itsitavad ümberringi askeldavad kohalikud.

Kodune lõunasöök järve kaldal asuvas talus, mis pidi kujunema matka kulminatsiooniks, jäi ära: pererahvas olevat linna sõitnud. Sellegipoolest piirasid meid ümber uudishimulikud koduloomad alates koerast, lõpetades põrsaste ja kalkunitega, kes turistide riisiroast oma osa tulid noolima. Palmilehtedesse keeratud lõuna järvekaldal nahka pistnud, jõudis kätte vabakava. Erinevalt mäestikus valitsenud külmast küündisid džungli soojakraadid päikese käes 30 kanti. Higi voolas ja tumeroheline vesi, mis helesinise basseiniga hellitatud turisti suplema ei kutsu, tundus üsna vastupandamatuna. “Ega siin mingeid loomi ei ela? Nagu alligaatoreid ja muid liike, kes ujujate jäsemeid mälestuseks tahaks ampsata?” uuri­me giidilt.

“Ei, ei, ujuge rahus.”

Mõeldud, tehtud. Endine Prantsuse võõrleegionär Carlos viskas särgi seljast ja sumpas läbi sipelgate raja vapralt vette. “Mõnus!” oigas hispaania päritolu mehemürakas. Ahvatlus aina kasvas. Sipelgatemerest säästis mu paljaid jalgu vapper Jussi, kes mind selga haaras ja veepiirini toimetas. Sipelgate rivi lähenes ning “tasa ja targu” strateegiat veega harjumiseks kasutada ei saanud. Polnud vajagi. Nii soojas vees polnud mina veel oma elu jooksul ujunud.

Sulpsatus! Giid loobib kive. “Mis nüüd?” kiljume veest. “Kohalikel on lihtsalt selline komme...

Enne vette minekut tasub alati paar kivi vette visata. Võib-olla ujub seal mõni suurem või väiksem elukas. Siis ehmatab selle ­eemale või nii...” Mowgli haarab köiest ja ronib mööda palmipuud üles, et end vette lennutada. Vahetame Carlosega mõtlikult pilke ja hoiame igaks ju huks rohkem kalda ligi.

Kolm päeva ürgelu kolmemeetrise diameetriga puude vahel lõppes sama kiiresti, kui see algas.

Seiklus lõpeb logisevas minibussis – esimene ja viimane peatus: lennujaam. “Mida iganes te ­teete, ärge kunagi unustage džunglit,” paneb giid kohvritega askeldavatele lahkujatele südamele. “Kokku lepitud!” lubame omalt poolt.

Lima, võimaluste linn

Nii nagu suurema osa Peruu külastajate jaoks, oli ka meie reisi Alfa ja Oomega pealinn Lima. I täpiks sai privaatne linnaekskursioon. Nahksisu ja kliimaseadmega minibuss, laitmatut inglise keelt kõnelev giid ning vabakavast tingitud muretus muutsid linnaga tutvumise põnevaks ettevõtmiseks. “Lepime ühe asja kokku! Kirikud ja muu tavapärase jätame kohe vahele. Näita ja räägi, kuidas tegelikult elatakse,” mangusin 27aastast Diegot. Seda valikut ei tulnud kahetseda. Kolm ja pool tundi ekskursiooniaega olid põnevaimad tunnid kogu mu suurlinnade külastuste ajaloos. “Näete, selles pruunis majas saab 2000 krooni eest 24 tunni jooksul kõik paberid, mida üks hing Peruus ihkab: ülikoolidiplomist ja passist autojuhilubadeni,” viitab giid paremat kätt jäävale majale Lima südalinnas. “OriginaalI või koopia?” uurin uudishimulikult.

“Oleneb, palju maksta tahad. Kui vaja, ka originaali,” muigab erakoolis hariduse saanud, keskklassi perest pärit noormees. Tal on elus hästi läinud. Väärt haridus, Peruu mõistes unistuste töö turismi valdkonnas ning viisakas sissetulek – umbes 10 000 krooni kuus kätte.

Eesmärgid on paigas, tulevik tänu heale taustsüsteemile Peruus helge. Kuritegevus on aasta-aastalt väiksemaks jäänud. Majandus tärkab ja täielikust õnnest puuduvat vaid uhiuus Subaru. “Peruu ei ole mammutite maa. Siin on samad unistused, lootused ja soovid mis mujalgi,” ütleb Diego.

Ta ei valeta.