Kaur ­Kender (Herkki-Erich Merila)
Eesti kirjanduse paha poiss Kaur Kender (39) oli kaheksa aastat vait. Algul ilmus tema sulest küll vahel harva mõni arvamusavaldust ajalehes, aga viimastel aastatel enam sedagi mitte. Nüüd on mees aga tagasi, tal on uus raamat ja ta on valmis rääkima nii oma vahepealsest elust kui tulevikuplaanidest. Seda võimalust kasutas Kaur Kenderi kolleeg, kirjanik Peeter Sauter, kes võttis Kenderi põhjalikult ette ja otsustas temalt välja pressida kõike, mida aga annab. Ega see väga raske polnudki — nagu intervjuust selgub, on Kaur väga uhke oma uue, kaheksanda romaani ja üleüldse üheksanda raamatu „Comeback“ üle ning ta räägib hea meelega. Räägib enam-vähem kõigest. Näiteks sellest, kuidas uus raamat valmis sai ja millest see räägib. Või sellest, mis tunne on üldse kirjutada. Samuti räägib Kender sellest, kui palju ta tahaks juua ja kui palju ta seda tegelikult teeb. Veel arutleb ta töötegemise üle, laste rolli üle enda elus (Kenderil on peres kolm poega), raha tähtsusest ja kohast elus ning sellestki, kuidas aeg on muutnud teda ja ta arusaamu. Nagu selgub, on muutusi olnud palju. Kuivõrd see tema uues raamatus kajastub, on praegu veel raske öelda — „Comeback“ peaks poelettidele jõudma 10. detsembril. Aga selge on see, et üks asi on siiski muutumatuks jäänud. Nimelt enesehinnanguga pahal poisil probleeme pole ja nii lõpetabki Kender jutuajamise sõnadega: „Nii kaua kuni ma kaine olen, ei saa must keegi jagu. Mitte keegi, mitte kunagi. Ei tennispalli ega tuumapommiga.“
Avalehele
45 Kommentaari