Kuigi naised on täiesti arusaamatud, on nad ikkagi mingis mõttes nii sarnased. Kui kindlalt nad teavad, milline inimene peab olema see mees, keda nad armastavad! Kindlasti mitte selline, nagu ta on – isegi siis, kui ta on 27, superilus, multimiljonär kõigi lisadega. Ei. Ta peab olema veel midagi. Midagi rohkemat. Alati on vähe.

Ja see vahest ongi see, mis teeb selle raamatu kultuurilooliselt tähtsaks. See räägib hirmutamata ja ettevaatlikult ja hellalt aktiivsetele, toredatele, arukatele naistele, et seksis on veel käimata teid. Kas nad nüüd just igaüks noore multika leiavad, on iseküsimus. Aga kas nad peavadki? Julgedes küsida midagi rohkemat, muudavad nad kogu maailma paremaks ja lihtsamaks.

Seksi on selles raamatus oluliselt vähem, kui arvata võiks! Ma olen rikutud mõtlemisega inimene. Haige lugemusega. Ma tulen piibli Loti tütarde, “Justine’i”, “American Psycho” ja teiste selliste tekstide maailmast.

Aga kuskil on päristunded. Pärisinimesed. Pärishetked. Pärisdeemonid. Patud, lunastused, petmised. Kired. Vihad. Armumised. Hävitused. Need on vapustavalt ilusad. Need on mornid. Vahel metalsed. Vahel väga karmid. Alati muutumises. Imelihtsad. Aga turvasõnu pole. Piire pole. Ja seal on ka päriselt see, millest ma eriti selle raamatu puhul ausalt rääkida ei saa ja ei taha.

Siin see raamat on. Vist umbes 2 x 2000 aastat pärast Loti tütreid. 220 aastat pärast de Sade’i “Justine’i”. 20 aastat pärast “American Psychot”. Lõbus raamat pisikesest totrast tüdrukust ja armsast nii-öelda traumeeritud poisist. Nauditav! Iga kell. Mis siis, et elada ei aita. Aga kas üleüldine ja rahvuslik seks sellest paremaks läheb – pole vähimatki kahtlust.