30.05.2008, 00:00
Keck, aktivist ja inimene
Tõnu Kaalep räägib disaineri ja kuraatori Marko Kekiševiga tõsist juttu, vahepaladeks folkloorsed pajatused.
Marko Kekišev ehk Keck (45) on disainer ja plakatist. Lisaks keraamikust
riigiametniku abikaasa, kolme poja isa, hootine Kunstiakadeemia
õppejõud, reklaamifirma Zavod AD, Kuku klubi sagedane kunde
(mõnikord isegi alkoholivaba õlle tarvitajana!), hulga naljakate
lugude peategelane, tööhull ja mis kõige tähtsam, Eesti
graafilise disaini ja plakativäljapanekute entusiastlik kuraator.
Nüüd käivitab ta Haapsalus Eesti esimese graafilise disaini
festivali!
Sul on kummaline perekonnanimi. Oled pärit
vanausuliste suguvõsast. Kuivõrd see sind mõjutab?
See vene vanausuliste seos on isapoolne, ema oli eestlane
ja usu järgi luterlane. Mõjutanud on mind ilmselt
mõlemad vanemad ja suguvõsad ja usun, et mitte kehvasti.
Tagantjärele pean seda suureks õnneks – saada osa
erinevatest kultuuridest. Peipsi ääres sai veedetud mõned
lapsepõlvesuved. Ma muidugi tajusin erinevusi rituaalides,
kommetes, toidus; aga minu suguvõsa oli ja on kohati isegi enam
eestlased kui lihtsalt eesti keelt emakeeleks nimetavad inimesed.
Räägiti vabalt mõlemat keelt, sellega polnud poisikesena
mingeid muresid.
Seega rahvuse koha pealt ma lõhestunud
pole, pidasin ja pean ennast eestlaseks. Iseasi on sellise perekonnanimega
eesti seltskonnas kasvada, näolt ma ka maatõugu ei meenuta. Kui oli
vaja paika panna, põrutati ikka poluvernik ja muu ära. Samas, ega
lätlased ka esmakohtumisel usu, et ma eestlane olen. Ma olen hiljem
kahetsusväärselt vähe oma Peipsiveere sugulastega suhelnud,
seetõttu ma väga suud täis ei võta vanausuliste usu
või kultuuri mõjust, aga need inimesed on väga ausad ja
siirad. Ma pole kohanud võltsi või ebasiirast suhtumist.
Vastupidi levinud eeldusele, mis võiks kujuneda näiteks
kirikuriietuse järgi, on tegu uskumatult elurõõmsate
inimestega, kes oskavad elu võtta väga terviklikult.
Kekišev on jõudnud disaini eriala neljandale kursusele. Sess
läheneb ja ka kõige laisemad rabelevad juba ööpäev
läbi, et tööd ülevaatuseks valmis saada. Kekišev
otsustab olla süstemaatiline ja alustab tööplaani koostamist,
joonistades viltpliiatsiga kuupäevi ja tööde nimekirju, seda
kaunilt kujundades. Kui plaan ükskord valmis saab, selgub, et ka sess on
läbi...
Kuidas on Eesti graafiline disain muutunud sinu
aktiivse tegevusaja jooksul? Mis on rohkem mõjutanud, tehnika areng
või ühiskonna muutumised?
Muidugi on
tehnoloogilised muutused olnud väga suured. Samas käsitöö
pole õnneks kadunud.
Masin veel loojat ei asenda. Enamiku
teostusvajadusi lahendab, kuid probleemidele lahendusi ei leia ja otsuseid veel
ei langeta. Tavakasutajal on küll võimalik valida endale
meelepäraseid stiile, graafilisi taustu ja illustratsioone ka tasuta
tarkvarast. See pole aga disain. Graafiline disain on visuaalse
kommunikatsiooni teostamine. Vastavalt eesmärgile, vajadusele kasutatakse
täpselt nii palju vahendeid, kui selle suhtluse teostuseks vajalik. Nii
ongi vahendite loetellu määrava tähtsusega lisandunud
arvutustehnika kogu oma kirevuses. Kuna disain teotseb inimese hüvanguks,
siis erialased põhimõtted on jäänud samaks,
võimalused aga mitu korda suurenenud.
Varakapitalism suutis
muidugi nõrgemad panna üldinimlikes väärtustes kahtlema
ja süvendas künismi, kuid nooremate kolleegide pealt näen, et
see on mööduv nähtus. Graafiline disain on oma olemuselt
õnneks väga dünaamiline distsipliin. Selgelt on
päevak
orras moodsus, kuid mitte sõnakõlksuna, vaid viisina, kuidas
selles pidevas arengus inimest adekvaatselt kõnetada.
Tasub
vaadata näiteks MTVd, mis oma algusaegadest peale pole pakkunud pelgalt
muusikat, vaid väga intensiivse pildi kaudu mõjutanud
visualiseerimise käsitlust kogu maailmas. Nii iga paari aasta tagant tekib
mingi uus ideede ja vormide käsitlus, mingi uus suhe maailma
peegeldamisel.
Selles mõttes Eesti graafilise disaini
progressiivne osa haakub kogu maailmas toimivate protsessidega, neid muutusi on
tore jälgida ja kui isiklik arvamus lubab, siis ka kaasa teha.
Kunstiinstituudi lõpetamisel 1985. aastal kehtis
Gorbatšovi kuiv seadus. 1. juulil 1985 polnud tervest Tallinna linnast
saada tilkagi alkoholi. Ainuke koht oli Tallinn-Väikse jaama esisel
platsil asunud Pärnu restoran, tuntud kui õllekas, kus lookles
mitmesajameetrine januste saba.
Järjekorras seistes oleks
sisse saanud järgmisel päeval. Arutelu tulemusena tuli kõige
väledamal ja väiksemal mehel köögi õhuaknast sisse
ronida. Keck läkski, ja peagi upitas ta läbi sama õhuakna kaks
kolmeliitrist purki õlut.
Oled töötanud
aastaid reklaamialal. Kas viimase aja vabam looming ja kuraatoritegevus on
kompensatsioon müügiabinõude tegemise eest? Kas see
vastuolu on üldse olemas?
Disaineri köh-köh
traagika – isegi kui ta mingisse ideesse ei usu, võib ta end raha
nimel taandada näiteks lihtsalt profiks teenindajaks. Kahtlust ka
pole, teeb ta seda ikka õpitud oskusi parimal viisil rakendades.
Suurim vastuolu tekib, kui ei saada aru oma tegevuse eesmärkidest.
Teenindaja roll pole seejuures kõige hullem variant. Ise pole kunagi
häbenenud reklaamitööstuses kaasalöömist. Ühtlasi
pole selles mingit vastuolu, kui kõiki ideid ei saa reklaamis rakendada.
Kui ma kasutan mingeid mõtteid või lähenemist näiteks
kultuuriplakatil, siis see tagasiside pigem aitab mind reklaamiloomes. Kuna ma
olen oma eriala patrioot, siis sellise ühistegevuse korraldamine pole
midagi erilist, seda tead omast käest.
Kindlalt usun
ka, et Eesti graafiline disain on laiemalt vaadates väärtuslik ja ka
rahvuslikus mõttes tunnustust väärt.
On juuni 1992. Kekišev sõidab Pärnu festivalilt
“Fiesta” – millele ta tunnusgraafika tegi – tagasi
Tallinna poole. RAF-bussikeses on üks Soome bänd, Kekišev
istub juhi kõrval. Soomlased avavad õlled ja hakkavad
jõmisema. Kekiševil on palav, ta teeb akna lahti. Viisaka
inimesena pöördub ta põhjanaabrite poole ja küsib:
“Eikä puhu liika?”
Kuni Tallinnani valitseb RAFis
sügav vaikus.
Kas graafiline disain saab olla poliitiline? Kas
sinu töödes on ühiskondlik või poliitiline
sõnum?
Kindlalt võib nimetada kaht asja. Esiteks pole
võimalik adekvaatselt disaini alal töötada, kui elu korda ei
lähe. Ühiskondlik ja poliitiline kaasa arvatud. See tähendab ka
suht automaatselt oma arvamust, seisukohta, mis kahtlemata leiab tee
loomingusse.
Paratamatult topin ma oma ego ka
disainlahendustesse ja aeg-ajalt, kui miski kriibib, siis see ka
näiteks plakatile välja purskub. Kuna olen nii vana, et nõuka
tühja propagandat mäletan, püüan end muidugi tagasi hoida
– lihtsalt alati ei suuda ka väärikat graafilist lahendust
leida.
On teemasid, mille kehv käsitlus hakkab kohe probleemi
olemust või tõsidust tapma. Muudab asju marginaalseks.
Eestis on selline teema n&a
mp;a
uml;iteks aids, millele on pikka aega tehtud allahindlust. Praegu on
õnneks toimumas muutused. Teisest küljest saab graafilise disaini
abil tõepoolest edastada ka poliitilist suhtumist. Näiteks
poliitilised parteid kasutavad kindlaid värvitoone, edastades oma
positsiooni, mõjutamaks valijaid ja ülendamaks oma sõnumit.
Kekišev läheb hommikul poole seitsme paiku
hotellist välja ja otsustab õlut juua, kui juba Brnos ollakse.
Tšehhid lähevad tööle, elu juba keeb.
Kekišev peatab vastutuleva tšehhi, kes on temast umbes
poolteist korda pikem ja kolm korda raskem ja küsib hämaras
tšehhi-vene segakeeles, et kus saaks õlut juua.
“Tõ možes pivo pitj?” küsib tšehh, esimest
sõna rõhutades ja ilmse hämmastusega... ja juhatab ta
paarikümne meetri kaugusel asuvasse, juba täiesti lahti
õllekasse.
Kas graafiline disain saab olla iseseisev
kunst? Kas ettekujutus sellest kui edastusvahendist või
tööriistast töötab veel?
Jah, saab.
Seletada on seda juba keerulisem. Minu jaoks toetub see mõttele, et
graafiline disain on võimeline elu peegeldama samaväärselt mis
tahes kunstiliigiga. Mulle endale meeldib kõige rohkem seos muusika ja
näitekunstiga. Võib-olla seepärast pole ka juhus, et
näiteks Eestis on tipp-plakatilooming seotud just nende kunstiharudega.
Kui käia rahvusvahelistel graafilise disaini või
plakatibiennaalidel jõuab väga ruttu kohale, et ammu enam ei piisa
turundussoovide edastamisest. Graafiline disainer saab luua ajas püsivaid
väärtusi eelkõige tugeva isiksusena, vaba loojana –
seega kunstnikuna.
“Mul on tegelikult neli poega, ja Keck on
kõige noorem,” ütleb Kekiševi naine, endine Riigikogu
liige Kadri Jäätma. Ajakirja Jalka äsjane number kirjeldab nende
noorima poja Jaani saavutusi jalgpallis, ka Marko räägib oma
sporditegemistest. Mis põhjustab osas lugejates ülimat
hämmastust.
Kas sul on eeskujusid või
õpetajaid, keda kindlalt nimetada võid?
Lugesin just Areenist, et Rauschenberg on surnud ja tuli meelde, millise
võimsa mulje tema originaalide nägemine kunagi jättis. Laias
laastus on suuresti mõjutanud vene konstruktivism, saksa Bauhaus ja
popkunst. Põlvkonnale ilmselt ühine nähtus. Nimesid
nüüd ritta laduma ei hakkaks. Disainis oli nooruses suur mõju
Bruno Tombergil, disaini mõistmise seisukohast, ning Aleksander
Jakovlevil, tugeval isiksusel, kellega sai tihedalt diskuteeritud. Graafilises
disainis pean oma esmaõpetajaks Villu Järmutit.
Juku-Kalle Raid jutustab:
Kui Kekišev esimest korda kella
laua peale jättis, väitis ta, et see lihtsalt segab teda. Raputas
kätt. Olukord sai selguse: meil on tegelikult kama, mida aeg näitab
– niikuinii oligi ainuke kell tema oma.
Siis jäi see kell
– istung toimus minu juures koos meeletu koguse teega –
aknalauale.
“Kekišev, kas sa oma kella ei võtagi
kaasa”, küsiti talt paar-kolm päeva hiljem, kui ta üles
ärkas ja ta otsustas lahkuda.
Kekišev sellistel puhkudel
ei vasta. Küll ta juba teab, mille eest ja pärast.
Kell on
siiani minu juures, vaid selle vahega, et sellest jätkub kord-paar
nädalas juttu.
“Kus mu kell on?”
“Minu aknalaual!”
“Kuule, aga nüüd on
tõesti olukord selline: ma sõidan Poolasse ja ma peaks teadma,
mis kell see sünnib. Ja mul on seal graafik! Ja lennuk! Ja
galerii!”
“Aga vaata kella!”
“Aga kell on ju sinu
aknalaual!”
Kas ideede laenamine on lubatav ja kui,
siis mis piirini?
Olen ideid laenanud. Nii sisu kui vormi
mõistes. Tavaliselt siis sisu uude vormi valanud või kasutanud
mingit kindlat stilistikat usutavasti värske idee edastamiseks. Minu jaoks
jookseb õhuke piir seal, kus luuakse iseseisev teos või mitte.
Mõni aasta tagasi korraldasin endale graafilise eksperimendi –
lüüa netiotsingusse sisse esimene pähekargav
märksõna, valida vastav pilt, seda töödelda ja luua
täiesti uus teos. Toimis üllatavalt hästi. Milline on see idee,
millele saab kätt ette panna? Eriti, kui ideid levitatakse digitaalselt.
Veebimaastikul on hulk keskkondi, kus pakutakse graafilisi elemente või
lahendusi. Plagiaat või vargus on iseasi.
Juku-Kalle
Raid jutustab veel:
Keck hakkas kusagil kuuenda kilomeetri peal aru
saama, et teda vist narritakse.
Olin tassinud inimesed Harku rabasse
ja ahvatlenud neid pisikese jalutuskäiguga.
Mõtlesin
kilomeetrit 14-15, aga ütlema igaks juhuks ei hakanud.
Huvitaval kombel tean ma just sellest kohast, et Keck viib oma asjad
läbi: pooled jäävad metsa alla ja kraavi pervele puhkama,
tolgendama ning arutlema pika teema juurde, kuidas antud geograafilisse punkti
taksot tellida.
Keck tuleb kaasa nende inimestega, kellele pikk
käimine on nagu nohu. Oigab, aga kõmbib.
Pärast
meie küsima: kuidas jalad?
Keck valetab: kõik on OK.
Järgmisel päeval on ta huvitaval kombel siiski ainukesena
jalul.
Ja – kui küsitakse, läheks, kõnniks ja
tooks sõbra juurest raamatu – ütleb: “Väsimus ei
saa olla nii suur, et sa naeratades ära ei võiks surra.”
Alles siis peab ta autoga koju viima.
Ja me ei
räägi kõiki lugusid, mida me Kekiševist teame! Me ei
räägi 80ndail toimunud episoodist, kus lõhuti kogemata
ära ENSV juhtiva riigitegelase SDV päritolu magamistoagarnituur.
Me ei räägi juhtumist, kus Keck tahtis süütult suhelda
kauni naisüliõpilasega, kuid lõpetas valvsa dotsendi poolt
õhku tõstetult siputades. Ta võiks neist lugudest
ükskord ise memuaare kirjutada!
Marko
Kekiševi algatatud ja kureeritud Haapsalu graafilise disaini festival
toimub 31. mail.
Haapsalu kultuurikeskuses avatakse siis
näitused “Isikupära/Individuality” ja
“Tänapäeva Eesti plakat” ning toimub erialane konverents.