Sul on kummaline perekonnanimi. Oled pärit vanausuliste sugu­võsast. Kuivõrd see sind mõjutab?


See vene vanausuliste seos on isapoolne, ema oli eestlane ja usu järgi luterla­ne. Mõjutanud on mind ilmselt mõlemad vanemad ja suguvõsad ja usun, et mitte kehvasti. Tagantjärele pean seda suureks õnneks – saada osa ­erinevatest kultuuridest. Peipsi ääres sai veedetud mõned lapsepõlvesuved. Ma ­muidugi tajusin erinevusi rituaalides, ­kommetes, toidus; aga minu suguvõsa oli ja on kohati isegi enam eestlased kui lihtsalt eesti keelt emakeeleks nimetavad inimesed. Räägiti vabalt mõlemat keelt, sellega polnud poisikesena mingeid muresid.


Seega rahvuse koha pealt ma lõhestunud pole, pidasin ja pean ennast eestlaseks. Iseasi on sellise perekonnanimega eesti seltskonnas kasvada, näolt ma ka maatõugu ei meenuta. Kui oli vaja paika panna, põrutati ikka poluvernik ja muu ära. Samas, ega lätlased ka esmakohtumisel usu, et ma eestlane olen. Ma olen hiljem kahetsusväärselt vähe oma Peipsiveere sugulastega suhelnud, seetõttu ma väga suud täis ei võta vanausuliste usu või kultuuri mõjust, aga need inimesed on väga ausad ja siirad. Ma pole kohanud võltsi või ebasiirast suhtumist. Vastupidi levinud eeldusele, mis võiks kujuneda näiteks kirikuriietuse järgi, on tegu uskumatult elurõõmsate inimestega, kes oskavad elu võtta väga terviklikult.


Kekišev on jõudnud disaini eriala neljandale kursusele. Sess läheneb ja ka kõige laisemad rabelevad juba ööpäev läbi, et tööd ülevaatuseks valmis saada. Kekišev otsustab olla süstemaatiline ja alustab tööplaani koostamist, joonistades viltpliiatsiga kuupäevi ja tööde nimekirju, seda kaunilt kujundades. Kui plaan ükskord valmis saab, selgub, et ka sess on läbi...


Kuidas on Eesti graafiline disain muutunud sinu aktiivse tegevusaja jooksul? Mis on rohkem mõjutanud, tehnika areng või ühiskonna muutumised?


Muidugi on tehnoloogilised muutused olnud väga suured. Samas käsitöö pole õnneks kadunud.


Masin veel loojat ei asenda. Enamiku teostusvajadusi lahendab, kuid probleemidele lahendusi ei leia ja otsuseid veel ei langeta. Tavakasutajal on küll võimalik valida endale meelepäraseid stiile, graafilisi taustu ja illustratsioone ka tasuta tarkvarast. See pole aga disain. Graafiline disain on visuaalse kommunikatsiooni teostamine. Vastavalt eesmärgile, vajadusele kasutatakse täpselt nii palju vahendeid, kui selle suhtluse teostuseks vajalik. Nii ongi vahendite loetellu määrava tähtsusega lisandunud arvutustehnika kogu oma kirevuses. Kuna disain teotseb inimese hüvanguks, siis erialased põhimõtted on jäänud samaks, võimalused aga mitu korda suurenenud.


Varakapitalism suutis muidugi nõrgemad panna üldinimlikes väärtustes kahtlema ja süvendas künismi, kuid nooremate kolleegide pealt näen, et see on mööduv nähtus. Graafiline disain on oma olemuselt õnneks väga dünaamiline distsipliin. Selgelt on päevak orras moodsus, kuid mitte sõnakõlksuna, vaid viisina, kuidas selles pidevas arengus inimest adekvaatselt kõnetada.


Tasub vaadata näiteks MTVd, mis oma algusaegadest peale pole pakkunud pelgalt muusikat, vaid väga intensiivse pildi kaudu mõjutanud visualiseerimise käsitlust kogu maailmas. Nii iga paari aasta tagant tekib mingi uus ideede ja vormide käsitlus, mingi uus suhe maailma peegeldamisel.


Selles mõttes Eesti graafilise disaini progressiivne osa haakub kogu maailmas toimivate protsessidega, neid muutusi on tore jälgida ja kui isiklik arvamus lubab, siis ka kaasa teha.


Kunstiinstituudi lõpetamisel 1985. aastal kehtis Gorbatšovi kuiv seadus. 1. juulil 1985 polnud tervest Tallinna linnast saada tilkagi alkoholi. Ainuke koht oli Tallinn-Väikse jaama esisel platsil asunud Pärnu restoran, tuntud kui õllekas, kus lookles mitmesajameetrine januste saba.


Järjekorras seistes oleks sisse saanud järgmisel päeval. Arutelu tulemusena tuli kõige väledamal ja väiksemal mehel köögi õhuaknast sisse ronida. Keck läkski, ja peagi upitas ta läbi sama õhuakna kaks kolmeliitrist purki õlut.


Oled töötanud aastaid reklaami­alal. Kas viimase aja vabam looming ja kuraatoritegevus on kom­pensatsioon müügiabinõude tegemise eest? Kas see vastuolu on üldse olemas?


Disaineri köh-köh traagika – isegi kui ta mingisse ideesse ei usu, võib ta end raha nimel taandada näiteks lihtsalt profiks teenindajaks. Kahtlust ka ­pole, teeb ta seda ikka õpitud oskusi parimal viisil rakendades. Suurim vastuolu tekib, kui ei saada aru oma tegevuse eesmärkidest. Teenindaja roll pole seejuures kõige hullem variant. Ise pole kunagi häbenenud reklaamitööstuses kaasalöömist. Ühtlasi pole selles mingit vastuolu, kui kõiki ideid ei saa reklaamis rakendada. Kui ma kasutan mingeid mõtteid või lähenemist näiteks kultuuriplakatil, siis see tagasiside pigem aitab mind reklaamiloomes. Kuna ma olen oma eriala patrioot, siis sellise ühistegevuse korraldamine pole midagi erilist, seda tead omast käest.


Kindlalt usun ka, et Eesti graafiline disain on laiemalt vaadates väärtuslik ja ka rahvuslikus mõttes tunnustust väärt.


On juuni 1992. Kekišev sõidab Pärnu festivalilt “Fiesta” – millele ta tunnusgraafika tegi – tagasi Tallinna poole. RAF-­bussikeses on üks Soome bänd, Kekišev istub juhi kõrval. Soomlased avavad õlled ja hakkavad jõmisema. Kekiševil on palav, ta teeb akna lahti. Viisaka inimesena pöördub ta põhjanaabrite poole ja küsib: “Eikä puhu liika?”


Kuni Tallinnani valitseb RAFis sügav vaikus.


Kas graafiline disain saab olla poliitiline? Kas sinu töödes on ühiskondlik või poliitiline sõnum?


Kindlalt võib nimetada kaht asja. Esiteks pole võimalik adekvaatselt disaini alal töötada, kui elu korda ei lähe. Ühiskondlik ja poliitiline kaasa arvatud. See tähendab ka suht automaatselt oma arvamust, seisukohta, mis kahtlemata leiab tee loomingusse.


Paratamatult topin ma oma ego ka di­sainlahendustesse ja aeg-ajalt, kui miski kriibib, siis see ka näiteks plakatile välja purskub. Kuna olen nii vana, et nõuka tühja propagandat mäletan, püüan end muidugi tagasi hoida – lihtsalt alati ei suuda ka väärikat graafilist lahendust leida.


On teemasid, mille kehv käsitlus hakkab kohe probleemi olemust või tõsidust tapma. Muudab asju marginaalseks.


Eestis on selline teema n&a mp;a uml;iteks aids, millele on pikka aega tehtud allahindlust. Praegu on õnneks toimumas muutused. Teisest küljest saab graafilise disaini abil tõepoolest edastada ka poliitilist suhtumist. Näiteks poliitilised parteid kasutavad kindlaid värvitoone, edastades oma positsiooni, mõjutamaks valijaid ja ülendamaks oma sõnumit.


Kekišev läheb hommikul poole seitsme paiku hotellist välja ja otsustab õlut juua, kui juba Brnos ollakse. Tšehhid lähevad tööle, elu juba keeb.


Kekišev peatab vastutuleva tšehhi, kes on temast umbes poolteist korda pikem ja kolm korda raskem ja küsib hämaras tšehhi-vene segakeeles, et kus saaks õlut juua.


“Tõ možes pivo pitj?” küsib tšehh, esimest sõna rõhutades ja ilmse hämmastusega... ja juhatab ta paarikümne meetri kaugusel asuvasse, juba täiesti lahti õllekasse.


Kas graafiline disain saab olla iseseisev kunst? Kas ettekujutus sellest kui edastusvahendist või tööriistast töötab veel?


Jah, saab. Seletada on seda juba keerulisem. Minu jaoks toetub see mõttele, et graafiline disain on võimeline elu peegeldama samaväärselt mis tahes kunstiliigiga. Mulle endale meeldib kõige rohkem seos muusika ja näitekunstiga. Võib-olla seepärast pole ka juhus, et näiteks Eestis on tipp-plakatilooming seotud just nende kunstiharudega. Kui käia rahvusvahelistel graafilise disaini või plakatibiennaalidel jõuab väga ruttu kohale, et ammu enam ei piisa turundussoovide edastamisest. Graafiline disainer saab luua ajas püsivaid väärtusi eelkõige tugeva isiksusena, vaba loojana – seega kunstnikuna.


“Mul on tegelikult neli poega, ja Keck on kõige noorem,” ütleb Kekiševi naine, endine Riigikogu liige Kadri Jäätma. Ajakirja Jalka äsjane number kirjeldab nende noorima poja Jaani saavutusi jalgpallis, ka Marko räägib oma sporditegemistest. Mis põhjustab osas lugejates ülimat hämmastust.


Kas sul on eeskujusid või õpetajaid, keda kindlalt nimetada võid?


Lugesin just Areenist, et Rauschenberg on surnud ja tuli meelde, millise võimsa mulje tema originaalide nägemine kunagi jättis. Laias laastus on suuresti mõjutanud vene konstruktivism, saksa Bauhaus ja popkunst. Põlvkonnale ilmselt ühine nähtus. Nimesid nüüd ritta laduma ei hakkaks. Disainis oli nooruses suur mõju Bruno Tombergil, disaini mõistmise seisukohast, ning Aleksander Jakovlevil, tugeval isiksusel, kellega sai tihedalt diskuteeritud. Graafilises disainis pean oma esmaõpetajaks Villu Järmutit.


Juku-Kalle Raid jutustab:


Kui Kekišev esimest korda kella laua peale jättis, väitis ta, et see lihtsalt segab teda. Raputas kätt. Olukord sai selguse: meil on tegelikult kama, mida aeg näitab – niikuinii oligi ainuke kell tema oma.


Siis jäi see kell – istung toimus minu juures koos meeletu koguse teega – aknalauale.

“Kekišev, kas sa oma kella ei võtagi kaasa”, küsiti talt paar-kolm päeva hiljem, kui ta üles ärkas ja ta otsustas lahkuda.


Kekišev sellistel puhkudel ei vasta. Küll ta juba teab, mille eest ja pärast.


Kell on siiani minu juures, vaid selle vahega, et sellest jätkub kord-paar nädalas juttu.


“Kus mu kell on?”


“Minu aknalaual!”


“Kuule, aga nüüd on tõesti olukord selline: ma sõidan Poolasse ja ma peaks teadma, mis kell see sünnib. Ja mul on seal graafik! Ja lennuk! Ja galerii!”


“Aga vaata kella!”


“Aga kell on ju sinu aknalaual!”


Kas ideede laenamine on lubatav ja kui, siis mis piirini?


Olen ideid laenanud. Nii sisu kui vormi mõistes. Tavaliselt siis sisu uude vormi valanud või kasutanud mingit kindlat stilistikat usutavasti värske idee edastamiseks. Minu jaoks jookseb õhuke piir seal, kus luuakse iseseisev teos või mitte. Mõni aasta tagasi korraldasin endale graafilise eksperimendi – lüüa netiotsingusse sisse esimene pähekargav märksõna, valida vastav pilt, seda töödelda ja luua täiesti uus teos. Toimis üllatavalt hästi. Milline on see idee, millele saab kätt ette panna? Eriti, kui ideid levitatakse digitaalselt. Veebimaastikul on hulk keskkondi, kus pakutakse graafilisi elemente või lahendusi. Plagiaat või vargus on iseasi.


Juku-Kalle Raid jutustab veel:


Keck hakkas kusagil kuuenda kilomeetri peal aru saama, et teda vist narritakse.


Olin tassinud inimesed Harku rabasse ja ahvatlenud neid pisikese jalutuskäiguga.


Mõtlesin kilomeetrit 14-15, aga ütlema igaks juhuks ei hakanud.


Huvitaval kombel tean ma just sellest kohast, et Keck viib oma asjad läbi: pooled jäävad metsa alla ja kraavi pervele puhkama, tolgendama ning arutlema pika teema juurde, kuidas antud geograafilisse punkti taksot tellida.


Keck tuleb kaasa nende inimestega, kellele pikk käimine on nagu nohu. Oigab, aga kõmbib.


Pärast meie küsima: kuidas jalad?


Keck valetab: kõik on OK.


Järgmisel päeval on ta huvitaval kombel siiski ainukesena jalul.


Ja – kui küsitakse, läheks, kõnniks ja tooks sõbra juurest raamatu – ütleb: “Väsimus ei saa olla nii suur, et sa naeratades ära ei võiks surra.”


Alles siis peab ta autoga koju viima.


Ja me ei räägi kõiki lugusid, mida me Kekiševist teame! Me ei räägi 80ndail toimunud episoodist, kus lõhuti kogemata ära ENSV juhtiva riigitegelase SDV pärit­olu magamistoagarnituur. Me ei räägi juhtu­mist, kus Keck tahtis süütult suhelda kauni naisüliõpilasega, kuid lõpetas valvsa dotsendi poolt õhku tõstetult siputades. Ta võiks neist lugudest ükskord ise memuaa­re kirjutada!


Marko Kekiševi algatatud ja kureeritud Haapsalu graafilise disaini festival toimub 31. mail.


Haapsalu kultuurikeskuses avatakse siis näitused “Isikupära/Individuality” ja “Tänapäeva Eesti plakat” ning toimub erialane konverents.