08.08.2008, 00:00
Keda solvab Kulka?
Kultuurkapitali rahajaotajad vastutavad eeskätt oma kolleegide, mitte aga suveajakirjanike ja poliitikute ees, kirjutab kultuurirahavaidlust kommenteerides Kulka nõukogu veteran Märt Väljataga.
Eesti Kultuurkapital (taas)asutati 1994. aastal ja hakkas päriselt
tööle 1995. Asutuse eripära seisneb selles, et tema tulu ei
sõltu riigikogu eelarvedebattidest, vaid on kehtestatud protsendina
aktsiisimaksudelt (tubakas, alkohol, hasartmängud). Teiseks eripäraks
on see, et raha jagavad oma ala sihtkapitalide kaudu peamiselt kultuuriinimesed
ise. Sihtkapitalide liikmed valib küll välja kultuuriminister
ainuisikuliselt ja teoreetiliselt loob see poliitilise manipulatsiooni
võimaluse. Seadus ütleb, et sihtkapitali kandidaate tohivad esitada
vastava “kultuuriala ühendused”. Viimast mõistet pole
piiritletud.
Kultuurkapitali (taas)sündis tänu
restitutsioonituhinale ja tõsiasjale, et 1990ndate aastate algul
lõid poliitikas kaasa ka kultuuritegelased – eriti Vardo Rumessen,
aga ka Paul-Eerik Rummo, Arvo Valton jt. Kapitali nimi viitab sellele, nagu
kasvataks Kulka endale raha ise.
Seadusega lubatud
võimalusest aktsia- ja kinnisvaraturgudel spekuleerida loobuti aga
õnneks ruttu. Püsifinantseerimine on Kulkale seadusega niikuinii
garanteeritud ja 1990ndate keskpaiga viletsuses olnuks rahajagamise
edasilükkamine julm ja vale. Hilisem börsikrahh kinnitas otsuse
õigsust.
Kulka kui nn “eelarvekõrvase”
asutuse külge on aegamisi (kultuuri)poliitilistel kaalutlustel funktsioone
juurde liidetud. Loodi spordi sihtkapital, taidlust toetavad maakondlikud
sihtkapitalid; Kumu ja ERMi ehitamiseks mõeldud hasartmängumaksu
raha hakkas samuti liikuma Kulka kaudu.
Seoses
aktsiisitõusudega kasvas Kulka eelarveviimasel aastal u 50 % ja on
nüüd u 450 miljonit krooni. (Tõenäoselt tuleb seda
optimistlikel prognoosidel põhinevat büdžetti küll
revideerida.) Sellest u 183 miljonit kulub ehitamiseks, stipendiumidele
jääb ca 246 miljonit krooni. 15,5 stipendiumikrooni
väljajagamiseks kulub 1 kroon administreerimisraha. Ma ei tea, kas seda on
palju või vähe.
Kui algul jagunes Kulka raha
sihtkapitalide vahel võrdselt, siis vähehaaval on vahekorrad
muutunud. Mõnes valdkonnas on lihtsalt suuremad ainelised vajadused,
mõned on finantseeritud pigem ministeeriumi või kohalike
omavalitsuste eelarvest, mõnes on tegutsejaid rohkem. Muusikud saavad
16,8 %, filmitegijad 16,1 %, taidlejad 15.1 % (+ enam-vähem teist sama
palju jaotatakse maakondades), kujutavad kunstnikud 15%, teatraalid
14,1 %, kirjarahvas 12,5 % ja arhitektuur saab 10,4% eelarvest. Spordi
tordilõik on aga enam-vähem sama suur kui taidlejatel ja
kunstnikel.
Kultuuri rahastamiseks on üldjoontes järgmised
võimalused: turg, erasponsorlus ja avalik finantseerimine. Turg on
väike ja ei tee vahet asjatundjate meelest hea ja halva kunsti vahel.
Asjatundjate silmis kuuluvad ka Andrus Kivirähk ja Ene Mihkelson
kõige kõrgemasse romaanikirjanike klassi, aga üks on teisest
vähemalt kümme korda müüdavam. Eraviisilise metseenluse
mõju meie kultuurile on imepisike ja puudutab väga
ühetüübilisi ettevõtmisi. (Seda kõrgemini tuleks
hinnata neid väheseidki suuremeelseid.)
Avalik rahastamine
saab käia kas poliitikute ja ametnike käe läbi või
kaasates sellesse asjaosalised –- loomeinimesed. Tõenäoliselt
oskavad viimased kultuuris valitsevaid vahekordi kõige paremini tabada.
See ei tähenda onupojapoliitikat, milles Kulkat nüüd
süüdistati. Ühe sihtkapitali otsustajate hulgast on tosina
aastaga läbi käinud neli-viiskümmend kultuuriinimest,
stipendiume on saanud aga tuhanded. Selline mudel, kus riigi raha jagavad
loojate esindajad, ongi Kulka suurim eripära. Seega vastutavad raha
jaotajad eeskätt oma kolleegide ees, mitte
aga suveajakirjanike, poliitikute ega netikommentaatorite ees. Ajakirjanduse
ponnistustele vaatamata ei ole aga suudetud leida mainekaid teatriinimesi, kes
oleksid oma kolleege arvustama tõtanud. Kui seda nimetada ringkaitseks,
siis tuleks arvestada, et “ring” koondab tuhatkonda teatriinimest
ja lisaks teisi kultuuritegijaid.
Kultuurkapitali stipendiumid
jagunevad kahte suurde kategooriasse: sihtstipendiumid ja loomingulised
stipendiumid. Viimaste kulutamise kohta aruandeid ei nõuta, nii nagu
tööandja ei küsi aruannet selle kohta, kuidas töötaja
oma palga- või preemiaraha kulutab.
Näitlejate
reisistipid oleksidki paremad välja paistnud, kui olnuksid vormistatud
loominguliste stipendiumidena. Tegelikult teab ju iga näitleja-lavastaja
isekõige paremini, mida talle tööks vaja on: kas reisida,
raamatuid lugeda või pidu panna. Niisiis tuleks reisistippe vaadelda
lihtsalt preemiatena tunnustatud näitlejatele.
Sihtstipendiumide puhul tuleb aga iga lilleke ja trammipilet arvele
võtta. Sihtkapitalid kulutavad istungitel palju aega, et otsustada, kas
aktsepteerida aruanne, milles limonaadile mõeldud raha eest osteti
hoopis mahla.
Eelmise nädala poleemikas oli üks
absurdsemaid süüdistusi see, nagu jagaks Kulka raha “näo
ja nime” järgi. Tõepoolest, nii see suurel määral
käibki, sest maine ongi ju kunstniku suurim kapital. Ka raha jagamisel
tuleb arvestada niisuguse ebademokraatliku tõsiasjaga, et mõni
looja on lihtsalt parem kui teine.
Veider on ka süüdistus,
nagu poleks näitlejaid toetada vaja, sest nad on haltuuraga rikastunud.
Kui mõni kultuurinähtus on kommertslikult edukas, öeldakse, et
seda pole toetada vaja, sest tuleb ise toime, ja kui kultuurinähtus
kommertslikult edukas ei ole, siis öeldakse samuti, et pole toetada vaja,
sest on liiga esoteeriline.
Eelmisel nädalal
pühendati Kulkale ajakirjanduses üle 30 artikli, isegi mõned
juhtkirjad.
Kaire Uusen artiklis “Näitlejate
patud” 1. augusti PM-s leiab, et “riivatud on inimeste
õiglustunnet”. Enamasti üldistati paar vaieldavat
juhtumit Kulka struktuurseks probleemiks, mis nõudvat reforme. Isegi
kirjanike arvutiostudest ja kultuuriajakirjade finantseerimisest üritati
probleeme leida, aga ajakirjanikud jäid ülesandele selgelt alla,
vassisid fakte ja läksid loogikaga sassi. Tihti küsitleti Kulka
juhatajat Raul Altmäed, justkui tegeleks tema rahajaotamisega – mis
on umbes sama, kui nõuda peaministrilt aru riigikohtu otsuste kohta.
Ometi leiti selle suve süüdlane ja sisevaenlane –
kultuurkapital! Poliitilise mõõtme andis teemale
kultuurikomisjoni esimehe Peeter Kreitzbergi intervjuu Äripäeva
online’is 31. augustil. Kreitzberg heidab pidevalt kahtlusevarju Kulka
otsuste objektiivsusele, leiab et Kulka sihipärane tegevus tuleb alles
käivitada ja nõuab Kulka seaduse ümbertegemist.
Otsustamise rangem reglementeerimine tähendab sisuliselt aga
bürokraatliku vassimise stimuleerimist. Kulka ülesanded on praeguses
seaduses ja sihtkapitalide põhikirjades määratletud piisava
täpsusega ja samas paindlikult. Kasvades on Kulka niigi rangemaks ja
bürokraatlikumaks muutunud.
Kulka ümber üles
keerutatud tolm näitab eeskätt ajakirjanduse (või
“avaliku arvamuse”) muutumist populistlikumaks ja kultuuri maine
murenemist või murendamist. Intelligendist on taas saanud
sõimusõna. Juhtkirjades oli aimata solvumistunnet, kui
rünnatavad saba jalge vahele ei tõmmanud ja vabandust paluma ei
hakanud. (Näib, et uue aja üldisem tendents ongi õigus solv
uda – see puudutab kõiki alates karikeeritud moslemitest
lõpetades depressiivsete väikelinnadega.)
Kultuurkapitalis on asju, mida tuleks parandada. Enamik muutusi tooks ka
kaasa administreerimiskulude kasvu. Kulka kujutab endast tohutut andmepanka,
milles leiduv vääriks süstematiseerimist, analüüsi ja
laiemalt kättesaadavaks tegemist.
Kultuuriministeeriumi
senised katsed “loomemajandust kaardistada” on enamasti alanud
valest otsast. Just Kulkast saaks vajalikke andmeid selle kohta, kes, kus ja
kuidas praegu Eestis kultuuri teevad. See aitaks ka selgitada, kui palju
jõuab kultuurirahast tegeliku looja kätte ja kui palju
jääb vahendajate, korraldajate, kuraatorite, mänedžeride,
produtsentide ja ametnike pihku. (Pakun optimistlikult, et vahekord võib
olla 1:3).
Võib-olla vajab revideerimist
sihtkapitalidevaheline eelarvejaotus ning nõukogu liikme tegevusaeg
peaks kestma kauem kui kaks aastat.
“Ela ja sära”
stipendium on takerdunud algse 15 000 krooni juurde. See tuleks kindlasti
võrdsustada, ütleme, Peeter Kreitzbergi palgaga. (Kulka
tegevusreeglite ahistavuse kurvaks näiteks oli see, et kuigi kunsti
sihtkapital valis Eha Komissarovi “Ela ja sära”
stipendiaadiks, ei ole ta stipendiumi saanud, kuna tema vend Kalju kuulub Kulka
nõukogusse. Kahjuks ei leidu ka juriidilist protseduuri vennast
lahtiütlemiseks.) Ja aruandlusvõlglastest vabanemiseks tuleks
eelkõige lihtsustada aruandlust. Enamik tegemist vajavatest asjadest aga
ei nõua seaduse muutmist.
Vt lisaks Märt Väljataga
“Kirjandusest ja kapitalist, objektiivselt ja subjektiivselt”.
Looming nr 12, 2007.
Minister Laine Jänese kommentaar:
“Eesti Kultuurkapitali süsteemi, kus rahaeraldusotsuseid teevad oma ala eksperdid, kultuuriinimesed ise, ei saa mingil juhul kahtluse alla seada. Kultuurkapital on sõltumatu poliitilistest ja ametkondlikest soovidest, põhineb kultuuriinimeste endi ekspertteadmistel.
Mitmeliikmelised, just kultuuriinimestest koosnevad, sihtkapitalide nõukogud on valdkondade ja vajadustega vahetult kursis, nemad on parimad taotluste hindajad”
“Eesti Kultuurkapitali süsteemi, kus rahaeraldusotsuseid teevad oma ala eksperdid, kultuuriinimesed ise, ei saa mingil juhul kahtluse alla seada. Kultuurkapital on sõltumatu poliitilistest ja ametkondlikest soovidest, põhineb kultuuriinimeste endi ekspertteadmistel.
Mitmeliikmelised, just kultuuriinimestest koosnevad, sihtkapitalide nõukogud on valdkondade ja vajadustega vahetult kursis, nemad on parimad taotluste hindajad”