Keelatud vili
Laurentsiuse & CO näitus “tutti-frutti” Viviann Napi galeriis, kuni 28. aprillini.
Iga Laurentsiuse maal kujutab ühte frukti ja iga maali pealkiri on “Yummy”. Frukt meenutab pirni, õuna, kõrvitsat või artišokki, olemata neist mitte ükski. Kõik fruktid on täiuslikud – eriti kaugelt vaadates. Mida lähemalt uurida, seda kahtlasemaks too täius muutub.
Nimelt on igal fruktil vaevu aimatav defekt. Koore all miski punnitab (mädanik?) ja päris ligidalt vaadates on iga pildi vasakule servale pastakaga kritseldatud tilluke uss (mõni neist suurte ripsmetega ja mõni kaheharulise keelega), kellest väljub mull nagu koomiksis ja selles mullis on sõna “God” (misjaoks inglise keeles?).
Laurentsius on varemgi ajanud kord avalikult ja kord salaja Piibli asja, seekord püüab ta siis mõistatada, milline võis välja näha hea ja kurja äratundmise puu vili – Piibel ütleb “vili”, mitte “õun”, erinevalt kristliku kunsti konventsioonist. Kunstnikel on tõesti tohutu võim käes – kui nemad kujutavad sajandite kaupa ikka Eevat õunaga, siis kõik mõtlevadki, et Eeva sõi õuna, kui tegelikult sõi “vilja”. Ilmselt on meelega või kogemata segi aetud kaks täiesti erinevat süsteemi, kreeka mütoloogia “tüli õun” ning Piibli “vili”. Laurentsius seda viga ei tee.
Ta maalib niisiis algpattu, kui madu lubas inimesele selle puu viljast süües Jumala sarnaseks saamist ja targaks saamist, mille inimene on tõepoolest juba edukalt saavutanud. Tema ego lösutab Jumala troonil ja tema tarkus on surunud looduse ökokatastroofi äärele. Imelik, et oma ego teenimine pole inimest sugugi õnnelikuks teinud.
Iga Yummy peale on maalitud suur pisar. Ma arvan, et tegemist ei ole reklaamiliku võttega pritsida fruktile veepiisku, et ta siis isuäratavam tunduks. Kui Laurentsius on maalinud pisaraid, võib kogu tema maalisarja nimetada tegelikult kurvaks ja moralistlikuks.
Niisiis “töötab” Laurentsiuse uus sari vastandlikel tasanditel korraga, olles ühtaegu ilus ja eemaletõukav, võrgutav ja moraliseeriv, vanameisterlik ja graffitilik, ilmalik ja piibellik. Tõenäoliselt osutub see ainsaks võimaluseks kõnetada ärahellitatud inimest, kes lihtsalt ei kuule ühemõttelist moraliseerivat juttu (mõni kunstnik on sellegi juba ära proovinud). Iseküsimus, kas Laurentsiuse maalisari korraldab meie kõigi teadvuses ja käitumises nüüd revolutsiooni, aga hea, et vähemalt keegi tuletab kogu aeg meelde, et tegelikult igatsevad kõik ju Eedeni aia täiuslikkuse ja harmoonia järele – iseendas ja oma ümbruses. Kui mõni kunstnik on otsustanud spetsialiseeruda Eedeni aia täiuslikkuse probleemivabale kujutamisele, siis on tegemist ilmselt tema äriideega. Laurentsius püüab murda sellest tasandist kaugemale.
