Üks asi on patust hoiduda, teine roimi ennetada. Kui Pühavaimu põleng osutub roimaks, siis lootkem, et roimarid tabatakse ning väärtvarade valdajad roimaennetust tõsisemalt võtavad. Küllap kirikuõpetajad hoolitsevad patuennetuse eest niikuinii.
Võrgu-Postimees (29.05) näib uskuvat, et tegu on tahtliku põletamisega: “Tuli kiriku tornis on ohjatud.” Tähendab ju ohjama ‘ohjadest juhtima’ või ‘tööd otseselt korraldama’. Tuletõrje saab tuld ohjeldada.
Eestikeelse väljenduse selgus võib osutuda vägagi eluliseks: “...lepingu tekst on advokaatide hinnangul ebakorrektne ja rikub kehtivaid seadusi... Eratervishoiuasutuste Liidu palvel andis vandeadvokaat Ain Alvin terviseuuringute ja raviteenuste lepingule õigusliku hinnangu, mille kohaselt on lepingus terminoloogilisi vigu ja mõisteid, mis võimaldavad lepingut tõlgendada erinevalt” (PM 29.03.01).
Paratamatult on õiguslik hinnang ühtlasi keeleline. Kahjuks pole Eesti õigustekstid alati ladusalt eestikeelsed.
Elada õigusriigis tähendab ka tunda seadusi. Aga kuidas saab neid tunda ja mõista, kui seaduskeel laseb end mitmeti tõlgendada? Seaduse keelest võib oleneda seegi, kas ja milliste tagajärgedega kohtu alla satutakse! “Justiitsministeerium laseb eksitava seadusesõna ümber muuta,” teatas EPL võrgus (04.05.01). Kriminaalkoodeksi § 2025 sõnastust olid tõlgendanud politsei, prokuratuur ja alama astme kohtud ühtemoodi, riigikohus teistmoodi. Politsei oli sunnitud lõpetama sadu kriminaalasju ja üle tuhande süüdimõistetud narkomaani võinuvat nõuda alusetu karistamise eest hüvitust.
Ja siis läks kiireks! Minister Rask kutsus kokku nõupidamise, et välja töötada selle paragrahvi uus sõnastus, mis esitada mõne päeva jooksul valitsusele päevakorravälise eelnõuna. Kes olid kutsutud nõu pidama seaduse keele parandamise üle? Riigiprokuratuuri, politseiameti, keskkriminaalpolitsei ja kaitsepolitsei esindajad... Ei ühtegi keeleproffi! Kujutage ette, et eluohtlikult haige patsiendi lõikust arutama kutsutaks politseinikud, prokurörid ja kõik muud asjamehed, aga mitte ühtegi arsti.

Majandusprofessor Uno Mereste 1994: “Seaduskeel on olnud väga pikka aega keeleerksa ja kriitikavõimelise vaatlejaskonna eest mingisse omapärasesse reservaati suletud. Seda on kiivalt valvanud eesti keele vastu suhteliselt vähe huvi tundvad eriteadlased, kes on oma eriala spetsiifikat rõhutades hoidnud seaduskeelest eemale mistahes kriitika” (Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü, EKS 2000).
Narkoparagrahvi juhtum võiks küll need valvurid nõidusunest äratada. Kriminaalkoodeksi asemele on tulnud karistusseadustik, kuid kardetavasti on keelelt ebamääraseid seaduse- ja lepingutekste rohkemgi. Et iga asjatundja suudaks ennetada keeleroima, on tingimata vaja pidevat, erialaga seotud eesti keele õpet kõigis kõrgkoolides kõigil aladel, ka õigusteaduses. Kuni see hakkab mõju avaldama, kuluksid seadusandjailegi ära eesti keele täienduskursused.
Seaduste parandamisse ja loomisse tuleb kindlasti kaasata eesti keele asjatundjaid. Eesti õiguskeel peab olema selge. On ülim aeg mõista, et ükski eriala ei toimi väljaspool keelt ja et igaühel, erialale vaatamata, on õigus seadustest aru saada. Ainult siis on mõtet niisugusel Eesti riigil, mille riigikeel on eesti keel.