Keeleroimad
Justiitsministri arvates olevat maikuu häirivaks
kõrvalürituseks olnud Eurovisioon. Olevat seganud patust hoidumist.
Märt Rask ütelnud, et kuna kuritegu on patt, siis võiks
kriminaalpreventsiooni nimetada patuennetuseks (EPL 29.05).
Olgugi et patt
võib olla kuritegu, pole need kaks siiski samased. Patt seostub rohkem
religioossega, kuigi esineb argikeeleski: patujutt, patuoinas...
Soovitasin
aasta tagasi mõtleva inimese raadios “kriminaalpreventsiooni kuu”
asemele eestikeelset roimaennetuskuud. Hea tüvisõna roim lõi
omal ajal Johannes Aavik. See on teenimatult unustusse jäänud, kuigi
sellest saab hõlpsalt tuletisi ja liitsõnu, nagu roimar,
roimarlik, sõjaroim, roimakatse. Palju lühem ja löövam
kui arvutikuritegu on raaliroim.
Üks asi on patust hoiduda, teine roimi ennetada. Kui Pühavaimu
põleng osutub roimaks, siis lootkem, et roimarid tabatakse ning
väärtvarade valdajad roimaennetust tõsisemalt võtavad.
Küllap kirikuõpetajad hoolitsevad patuennetuse eest
niikuinii.
Võrgu-Postimees (29.05) näib uskuvat, et tegu on
tahtliku põletamisega: “Tuli kiriku tornis on ohjatud.” Tähendab ju
ohjama ‘ohjadest juhtima’ või ‘tööd otseselt korraldama’.
Tuletõrje saab tuld ohjeldada.
Eestikeelse väljenduse selgus
võib osutuda vägagi eluliseks: “...lepingu tekst on advokaatide
hinnangul ebakorrektne ja rikub kehtivaid seadusi... Eratervishoiuasutuste
Liidu palvel andis vandeadvokaat Ain Alvin terviseuuringute ja raviteenuste
lepingule õigusliku hinnangu, mille kohaselt on lepingus
terminoloogilisi vigu ja mõisteid, mis võimaldavad lepingut
tõlgendada erinevalt” (PM 29.03.01).
Paratamatult on õiguslik
hinnang ühtlasi keeleline. Kahjuks pole Eesti õigustekstid alati
ladusalt eestikeelsed.
Elada õigusriigis tähendab ka tunda
seadusi. Aga kuidas saab neid tunda ja mõista, kui seaduskeel laseb end
mitmeti tõlgendada? Seaduse keelest võib oleneda seegi, kas ja
milliste tagajärgedega kohtu alla satutakse! “Justiitsministeerium laseb
eksitava seadusesõna ümber muuta,” teatas EPL võrgus
(04.05.01). Kriminaalkoodeksi § 2025 sõnastust olid
tõlgendanud politsei, prokuratuur ja alama astme kohtud ühtemoodi,
riigikohus teistmoodi. Politsei oli sunnitud lõpetama sadu kriminaalasju
ja üle tuhande süüdimõistetud narkomaani võinuvat
nõuda alusetu karistamise eest hüvitust.
Ja siis läks
kiireks! Minister Rask kutsus kokku nõupidamise, et välja
töötada selle paragrahvi uus sõnastus, mis esitada mõne
päeva jooksul valitsusele päevakorravälise eelnõuna. Kes
olid kutsutud nõu pidama seaduse keele parandamise üle?
Riigiprokuratuuri, politseiameti, keskkriminaalpolitsei ja kaitsepolitsei
esindajad... Ei ühtegi keeleproffi! Kujutage ette, et eluohtlikult haige
patsiendi lõikust arutama kutsutaks politseinikud, prokurörid ja
kõik muud asjamehed, aga mitte ühtegi arsti.
Majandusprofessor Uno Mereste 1994: “Seaduskeel on olnud väga pikka
aega keeleerksa ja kriitikavõimelise vaatlejaskonna eest mingisse
omapärasesse reservaati suletud. Seda on kiivalt valvanud eesti keele
vastu suhteliselt vähe huvi tundvad eriteadlased, kes on oma eriala
spetsiifikat rõhutades hoidnud seaduskeelest eemale mistahes
kriitika” (Oskuskeel ja seaduste keeleline rüü, EKS
2000).
Narkoparagrahvi juhtum võiks küll need valvurid
nõidusunest äratada. Kriminaalkoodeksi asemele on tulnud
karistusseadustik, kuid kardetavasti on keelelt ebamääraseid seaduse-
ja lepingutekste rohkemgi. Et iga asjatundja suudaks ennetada keeleroima, on
tingimata vaja pidevat, erialaga seotud eesti keele õpet kõigis
kõrgkoolides kõigil aladel, ka õigusteaduses. Kuni see
hakkab mõju avaldama, kuluksid seadusandjailegi ära eesti keele
täienduskursused.
Seaduste parandamisse ja loomisse tuleb kindlasti
kaasata eesti keele asjatundjaid. Eesti õiguskeel peab olema selge. On
ülim aeg mõista, et ükski eriala ei toimi väljaspool
keelt ja et igaühel, erialale vaatamata, on õigus seadustest aru
saada. Ainult siis on mõtet niisugusel Eesti riigil, mille riigikeel on
eesti keel.