08.02.2007, 00:00
Kehaturu hullud päevad
On sel vahet, kas müüa tööandjale oma ajusid, lihaseid, häälepaelu või suguorganeid? Hooliva ühiskonna jaoks on küll, kinnitab Tiina Jõgeda.
Veel pole selge, millistes moraali piirides 21. sajand oma
mängureeglid kehtestab. Kas jõujooned libisevad edaspidigi
kõigesöömise, õigemini kõige alla neelamise
suunas või otsustavad ühiskonnad hea ning kurja selgemalt
sõnastada? see küsimus käib nii Iraagi sõja kui ka
prostitutsiooni kohta.
Meist üha kaugemale libisev 20. sajand proovis vabameelsuse nime all ära kõik, mida inimvaim suutis välja mõelda, ning nende hääled, kes julgesid midagi keelata, piirata või tsenseerida, olid ebapopulaarses vähemuses.
Nüüd tundub mulle, et moraaliga katsetamise, vaimse promiskuiteedi aeg on möödas.
Hipilik vabaarmastus palmisaartele asutatud isetekkelistes kolooniates on läbikäidud etapp. Kasside tapmine videoinstallatsioonis ja näitustel fekaalide välja panemine ei kutsu esile üllatusvilet. Restoranis suitsetamine ei ole enam nikotiiniku eralõbu. Palgatööline ei taha vastu võtta ümbrikupalka, sest talle ei meeldi riiki petta.
Inimene valiks selge väärtuste mõõtkava, valiks korra – kui vaid suudetaks korra mõistes kokku leppida (õnneks seda hirmu veel pole).
Me oleme liikumas ettehoolduslikku ühiskonda – seda suundumust aga tolereerimisega hoolega polsterdades.
Au sisse paistavad tõusvat need ühiskonnaliikmed, kellel on alalhoidlik ja inimsõbralik sõnum, see aitaks tekitada meie pidetus maailmas turvatunnet. Hoiame loodust. Annetame vaestele. Säästame elektrit. Lapsi ei peksa. Loome väärikaid töökohti...
Kas näiteks bordell on väärikas töökoht?
Kunsti praktiline funktsioon on otsida vastuseid lääne ühiskonna hädadele, ütleb soome kunstnik Teemu Mäki. Tema on üks neist, kes osaleb reedel Kunstihoones avatud rahvusvahelisel näitusel “Kehaturg / Sex Market”.
Üks selle näituse eesmärke on kunsti väljendusvahenditega uurida, mida tänapäeval üldse prostitutsioonina mõistetakse. Nii et sotsiaalne, antieskapistlik kunst, nagu ütleb Teemu Mäki.
Pärast tarbimisühiskonda
Keha on ammugi turul, on laiatarbekaup ja pigem odavas väljamüügis ja hulludel päevadel pähe määritav kui väljavalituile jõukohane luksustoode.
Midagi uut pole ka selles, et kehaga sooritatakse tehinguid, keha on ostetav ja müüdav. Me elame ju ometigi turumajanduses, tarbimisühiskonnas – ehk Paul-Eerik Rummo sõnadega: “turul me oleme vennad ja õed”.
Ometigi on keha müümine tekitanud inimkonna ajaloos vastakaid tundeid. Mida lubada, mida reguleerida, mida heaks kiita ja mida häbistada? Kuidas käsite mõelda, härrased? Siin juba üksmeelt loota pole.
Tolerantsem osa inimkonnast väidab, et igaühel peab tänapäeval olema õigus oma keha müüa, sest turumajanduse tingimustes pole vahet, kas müüakse kella kaheksa ja viie vahel oma ajusid tööandjale, kas sportlane müüb lihaseid, laulja häälepaelu või prostituut suguorganeid.
See maailmavaade on teoorias väga hea. Kui aga siis mõni demagoog küsib vabameelselt inimeselt, kas tema jaoks on vahet, kas tema tütar läheb õppima Tartu ülikooli semiootikat või suundub tööle Saksamaale mainekasse bordelli prostituudina, siis reeglina see vastaja vihastab.
Sotsioloogide uuringud kinnitavad, et Eesti inimene ei pane prostitueerimist sugugi pahaks – nii kaua kui see teema temast siivsas kauguses hoitakse. Keegi ei taha prostituudiga ühes kollektiivis töötada või et prostituudi laps oleks t ema lapse sõber või pinginaaber. Samal näitusel üles astuv Rootsi eestlanna Bie Erenurm kujutab oma installatsioonidega ehedalt seda psühhotraumat, mille lapsepõlves seoses tema ema ametiga kogetu tema hinge on jätnud.
Kaastundlikum osa inimkonnast leiab, et prostituut on inimkaubanduse ohver. Ta on sunnitud oma tööd tegema, sest ühiskond ei võimalda talle paremat tööd või on kupeldajad ta ära petnud ja vägivaldselt tööle sundinud. Või ta ei oska kohalikku keelt, mis ta automaatselt tööturul kõrvale tõrjub. Huvitaval kombel ilmnevad selle teooria puhul selged soolised eelistused: prostituudist kui ohvrist räägivad pigem naised ja mehed on millegipärast selle vaatenurga häälekad vastased.
Suhtumine prostituuti kui ohvrisse on ka enam-vähem kõikide riikide, sh ka Eesti ametlik poliitika, see tähendab nende aitamist n-ö legaalsele tööturule, neile tasuta sotsiaalse ja psühholoogilise abi pakkumist, varjupaiku ja turvakodusid.
Prostitutsioon ja kapitalism
Näitusel osalev soome kunstnik Teemu Mäki leiab, et tänapäeva prostitutsioon on vabaturu kapitalism alasti kujul. “Kõige alus on nõudlus ja pakkumine. Kapitalismi järgi ei pea töötaja unistama sellest, mida ta tahaks teha või mis oleks ühiskonnale kõige väärtuslikum, vaid peab võtma vastu töö, mille järele turul on nõudlus. Töötaja ei pea oma tööd nautima, vaid ta peab tegema seda eeskätt või ainult raha pärast, siis toimib turumehhanism ja kujundab toodetele õiged, majanduslikult põhjendatud hinnad. Enamik tarbimisühiskonna töökohtadest vastab neile prostitutsioonikriteeriumidele. Seda on valus tunnistada, nii et paljude jaoks on prostitutsiooni halvustamine võimalus projitseerida sellesse enda tegelik roll tööturul, mida omaks ei taheta tunnistada. Et töötaja ei peaks esitama endale kriitilisi küsimusi selle kohta, kas tema töö talle meeldib, kuidas on lood selle vabatahtlikkusega ja suhtega üldisse hüvangusse, pöörab ta oma haletseva pilgu prostitutsiooni poole.”
Kui see on töö nagu iga teinegi, siis miks on solvunud need Eesti tööotsijad, kes Saksamaal tööturuametniku käest saavad ettepaneku lõbumajaga tööleping sõlmida?
Märkmeid prostitutsiooni ajaloost
Riik kui sutenöör, tähendab, ametlik prostitutsiooni maksustamispoliitika pole samuti lahendus. Prostituut ei olnud kaugeltki mitte kõige suurem patune; kiriklikust vaatekohast peeti veelgi suuremateks patusteks neid võimukandjaid, kes prostituute maksustasid, kirjutab näituse kataloogis ajaloolane Teet Veispak. “Põhimõtteliselt on prostitutsioon olnud organiseeritud eri aegadel ning erinevateski kultuurides üsna sarnastel printsiipidel; pea alati on skaala ühes otsas olnud odav tänavaprostitutsioon, teises luksuslikud ning kallid kurtisaanid. Nende vahegi on olnud alati täidetud, olgu siis odavamate ja kallimate bordellide või millegi muuga. Mis eri aegu ning kultuure eristab, on olnud suhtumine. --- Küsimus on ikkagi ennekõike selles, mida üks või teine ajastu või kultuur aktsepteerib, ja vastupidi, mida mõistab hukka. Samas tuleb tunnistada, et on olemas ajastuspetsiifilisi nähtusi, nagu näiteks pornograafia, mis hakkas Euroopas levima alates 16. sajandist, arvestatavalt küll alles odava trükitehnika juurutamisega, rääkimata sellest, millised levikuvõimalused tekkisid fotograafia tulekuga; virtuaalne seks jmt.”
Midagi on meie kehaga ikka lahti.
Mida rohkem muutus i nimene enesekesksemaks, sissepoole pöördunuks, seda tugevamaks muutus tema erutustundlikkus, kirjutab Veispak. “Kõik see tõi endaga kaasa ümbritseva keskkonna erotiseerumise. Ja seda keskkonna erotiseerumist võib vaadelda kui ühiskonna kodanlikustumise kõrvalprodukti, milles ilmnevad paralleelselt esmapilgul kaks teineteisele vastandlikku protsessi: üha kasvav erotiseerumine ja samas ka üha suurenev vaenulikkus selle vastu. See on pikaajaline areng, mis kulmineerub alles 19. sajandi teisel poolel ning toimub erinevates ühiskonnakihtides iselaadselt. 18. sajandil võime täheldada, et seni neutraalselt tajutud tegevused ning esemed on hakanud kandma selgelt erootilisi pingeid, olgu siis selleks liiga soojaks köetud tuba, pehmed tugitoolid või voodid, tugevasti maitsestatud toit, liigsage naermine, naiste ratsutamine jne.”
Ka see rahvusvaheline näitus ei anna üheseid vastuseid, ei ütle ära, kuidas on õige mõelda. Aga tuge oma mõõtkava väljatöötamiseks pakub see näitus küll.
Meist üha kaugemale libisev 20. sajand proovis vabameelsuse nime all ära kõik, mida inimvaim suutis välja mõelda, ning nende hääled, kes julgesid midagi keelata, piirata või tsenseerida, olid ebapopulaarses vähemuses.
Nüüd tundub mulle, et moraaliga katsetamise, vaimse promiskuiteedi aeg on möödas.
Hipilik vabaarmastus palmisaartele asutatud isetekkelistes kolooniates on läbikäidud etapp. Kasside tapmine videoinstallatsioonis ja näitustel fekaalide välja panemine ei kutsu esile üllatusvilet. Restoranis suitsetamine ei ole enam nikotiiniku eralõbu. Palgatööline ei taha vastu võtta ümbrikupalka, sest talle ei meeldi riiki petta.
Inimene valiks selge väärtuste mõõtkava, valiks korra – kui vaid suudetaks korra mõistes kokku leppida (õnneks seda hirmu veel pole).
Me oleme liikumas ettehoolduslikku ühiskonda – seda suundumust aga tolereerimisega hoolega polsterdades.
Au sisse paistavad tõusvat need ühiskonnaliikmed, kellel on alalhoidlik ja inimsõbralik sõnum, see aitaks tekitada meie pidetus maailmas turvatunnet. Hoiame loodust. Annetame vaestele. Säästame elektrit. Lapsi ei peksa. Loome väärikaid töökohti...
Kas näiteks bordell on väärikas töökoht?
Kunsti praktiline funktsioon on otsida vastuseid lääne ühiskonna hädadele, ütleb soome kunstnik Teemu Mäki. Tema on üks neist, kes osaleb reedel Kunstihoones avatud rahvusvahelisel näitusel “Kehaturg / Sex Market”.
Üks selle näituse eesmärke on kunsti väljendusvahenditega uurida, mida tänapäeval üldse prostitutsioonina mõistetakse. Nii et sotsiaalne, antieskapistlik kunst, nagu ütleb Teemu Mäki.
Pärast tarbimisühiskonda
Keha on ammugi turul, on laiatarbekaup ja pigem odavas väljamüügis ja hulludel päevadel pähe määritav kui väljavalituile jõukohane luksustoode.
Midagi uut pole ka selles, et kehaga sooritatakse tehinguid, keha on ostetav ja müüdav. Me elame ju ometigi turumajanduses, tarbimisühiskonnas – ehk Paul-Eerik Rummo sõnadega: “turul me oleme vennad ja õed”.
Ometigi on keha müümine tekitanud inimkonna ajaloos vastakaid tundeid. Mida lubada, mida reguleerida, mida heaks kiita ja mida häbistada? Kuidas käsite mõelda, härrased? Siin juba üksmeelt loota pole.
Tolerantsem osa inimkonnast väidab, et igaühel peab tänapäeval olema õigus oma keha müüa, sest turumajanduse tingimustes pole vahet, kas müüakse kella kaheksa ja viie vahel oma ajusid tööandjale, kas sportlane müüb lihaseid, laulja häälepaelu või prostituut suguorganeid.
See maailmavaade on teoorias väga hea. Kui aga siis mõni demagoog küsib vabameelselt inimeselt, kas tema jaoks on vahet, kas tema tütar läheb õppima Tartu ülikooli semiootikat või suundub tööle Saksamaale mainekasse bordelli prostituudina, siis reeglina see vastaja vihastab.
Sotsioloogide uuringud kinnitavad, et Eesti inimene ei pane prostitueerimist sugugi pahaks – nii kaua kui see teema temast siivsas kauguses hoitakse. Keegi ei taha prostituudiga ühes kollektiivis töötada või et prostituudi laps oleks t ema lapse sõber või pinginaaber. Samal näitusel üles astuv Rootsi eestlanna Bie Erenurm kujutab oma installatsioonidega ehedalt seda psühhotraumat, mille lapsepõlves seoses tema ema ametiga kogetu tema hinge on jätnud.
Kaastundlikum osa inimkonnast leiab, et prostituut on inimkaubanduse ohver. Ta on sunnitud oma tööd tegema, sest ühiskond ei võimalda talle paremat tööd või on kupeldajad ta ära petnud ja vägivaldselt tööle sundinud. Või ta ei oska kohalikku keelt, mis ta automaatselt tööturul kõrvale tõrjub. Huvitaval kombel ilmnevad selle teooria puhul selged soolised eelistused: prostituudist kui ohvrist räägivad pigem naised ja mehed on millegipärast selle vaatenurga häälekad vastased.
Suhtumine prostituuti kui ohvrisse on ka enam-vähem kõikide riikide, sh ka Eesti ametlik poliitika, see tähendab nende aitamist n-ö legaalsele tööturule, neile tasuta sotsiaalse ja psühholoogilise abi pakkumist, varjupaiku ja turvakodusid.
Prostitutsioon ja kapitalism
Näitusel osalev soome kunstnik Teemu Mäki leiab, et tänapäeva prostitutsioon on vabaturu kapitalism alasti kujul. “Kõige alus on nõudlus ja pakkumine. Kapitalismi järgi ei pea töötaja unistama sellest, mida ta tahaks teha või mis oleks ühiskonnale kõige väärtuslikum, vaid peab võtma vastu töö, mille järele turul on nõudlus. Töötaja ei pea oma tööd nautima, vaid ta peab tegema seda eeskätt või ainult raha pärast, siis toimib turumehhanism ja kujundab toodetele õiged, majanduslikult põhjendatud hinnad. Enamik tarbimisühiskonna töökohtadest vastab neile prostitutsioonikriteeriumidele. Seda on valus tunnistada, nii et paljude jaoks on prostitutsiooni halvustamine võimalus projitseerida sellesse enda tegelik roll tööturul, mida omaks ei taheta tunnistada. Et töötaja ei peaks esitama endale kriitilisi küsimusi selle kohta, kas tema töö talle meeldib, kuidas on lood selle vabatahtlikkusega ja suhtega üldisse hüvangusse, pöörab ta oma haletseva pilgu prostitutsiooni poole.”
Kui see on töö nagu iga teinegi, siis miks on solvunud need Eesti tööotsijad, kes Saksamaal tööturuametniku käest saavad ettepaneku lõbumajaga tööleping sõlmida?
Märkmeid prostitutsiooni ajaloost
Riik kui sutenöör, tähendab, ametlik prostitutsiooni maksustamispoliitika pole samuti lahendus. Prostituut ei olnud kaugeltki mitte kõige suurem patune; kiriklikust vaatekohast peeti veelgi suuremateks patusteks neid võimukandjaid, kes prostituute maksustasid, kirjutab näituse kataloogis ajaloolane Teet Veispak. “Põhimõtteliselt on prostitutsioon olnud organiseeritud eri aegadel ning erinevateski kultuurides üsna sarnastel printsiipidel; pea alati on skaala ühes otsas olnud odav tänavaprostitutsioon, teises luksuslikud ning kallid kurtisaanid. Nende vahegi on olnud alati täidetud, olgu siis odavamate ja kallimate bordellide või millegi muuga. Mis eri aegu ning kultuure eristab, on olnud suhtumine. --- Küsimus on ikkagi ennekõike selles, mida üks või teine ajastu või kultuur aktsepteerib, ja vastupidi, mida mõistab hukka. Samas tuleb tunnistada, et on olemas ajastuspetsiifilisi nähtusi, nagu näiteks pornograafia, mis hakkas Euroopas levima alates 16. sajandist, arvestatavalt küll alles odava trükitehnika juurutamisega, rääkimata sellest, millised levikuvõimalused tekkisid fotograafia tulekuga; virtuaalne seks jmt.”
Midagi on meie kehaga ikka lahti.
Mida rohkem muutus i nimene enesekesksemaks, sissepoole pöördunuks, seda tugevamaks muutus tema erutustundlikkus, kirjutab Veispak. “Kõik see tõi endaga kaasa ümbritseva keskkonna erotiseerumise. Ja seda keskkonna erotiseerumist võib vaadelda kui ühiskonna kodanlikustumise kõrvalprodukti, milles ilmnevad paralleelselt esmapilgul kaks teineteisele vastandlikku protsessi: üha kasvav erotiseerumine ja samas ka üha suurenev vaenulikkus selle vastu. See on pikaajaline areng, mis kulmineerub alles 19. sajandi teisel poolel ning toimub erinevates ühiskonnakihtides iselaadselt. 18. sajandil võime täheldada, et seni neutraalselt tajutud tegevused ning esemed on hakanud kandma selgelt erootilisi pingeid, olgu siis selleks liiga soojaks köetud tuba, pehmed tugitoolid või voodid, tugevasti maitsestatud toit, liigsage naermine, naiste ratsutamine jne.”
Ka see rahvusvaheline näitus ei anna üheseid vastuseid, ei ütle ära, kuidas on õige mõelda. Aga tuge oma mõõtkava väljatöötamiseks pakub see näitus küll.