John Fowles „Maag“. Tõlkinud Henno Rajandi. Varrak, 2019. 728 lk.

Kui rääkida John Fowlesi romaani „Maag“ mõjuvusest, tõstaksin esile kolm nüanssi. Esiteks on „Maag“ filigraanne sissevaade egoismi, Fowles lahkab seda ilmingut nii psühholoogilisest kui sotsiaalsest vaatevinklist. Egoism on nagu vale: suhtumine sellesse on reeglina kriitiline, ometi harrastavad seda kõik inimesed, kes vähem, kes rohkem. Egoism on möödapääsmatu, see aitab inimesel ennast keskkonnas kehtestada, ent Fowles näitab, et egoismist saab probleem siis, kui seda hakatakse võtma loomulikuna. Eks meil kõigil on tulnud ette, et õigustame enda juures tegusid ja hoiakuid, mida teiste juures taunime. Egoism võimaldab olla mitte ainult silmakirjalik, vaid seda ka mitte ära tunda, selle üle isegi uhkust tunda. Arvatavasti hakkasin just „Maagi“ lugedes mõistma, et palju olulisem sellest, kas inimene on oma ametis andekas, on see, et ta poleks keskpärane oma hinges. Egoismi, milles puudub võime ennast kõrvalt vaadata, võibki käsitleda hingelise keskpärasusena, mugavuspagulusena iseendasse.

Teiseks õpetas „Maag“ mulle romaanikunsti üht põhilist voorust: vaatepunktide vaheldumist ja muutuvust. Kõnekas on juba tõsiasi, et romaani minajutustaja, haritud ja naudingujanuline õpetaja Nicholas Urfe kehastab mu lugemiskogemuses romaani antikangelast (sarnast Nabokovi Humbert Humbertiga). Eesti kirjanduses kohtab sageli probleemi, et loo autor kasutab loo kangelast sirgjooneliselt oma (kinnis)mõtete kanalina. Palju huvitavam on luua peategelasega distants – aga nii, et säiliks ühendus, sissevaade. Õpetasin aastaid lavakunstikateedris kirjandust ja mäletan „Maagi“ seminaridest toredaid vaidlusi, kus mõne tudengi hoiak oli minu omale vastupidine. Nicholas Urfe kohtub idüllilisel Kreeka saarel Maurice Conchise nimelise pururikka ja haritud mehega ning satub tema mahhinatsioonide ja inimkatsete objektiks. Mõnedki tudengid tundsid ­Urfe’ile kaasa. See teebki „Maagi“ ägedaks, et on võimalik veenvalt eelistada üht lugemismudelit teisele ja teist esimesele, valida eri vaatepunkte. Minu jaoks seisneb Urfe’i tegelaskuju mõjuvus tõsiasjas, et tundsin temas ära (potentsiaalse) iseenda, ja kaheldes temas, hakkasin kahtlema endas.

Kolmandaks – „Maagi“ on lihtsalt põnev lugeda. Asi pole ainult Conchise salapäras, karismaatilises misantroopsuses, tema suutlikkuses kulutada suuri ressursse, et Nicholas Urfe’i ühest uskumatust katsumusest teise paisata. Mäletan, kuidas Siim Nestor kirjutas kunagi Prince’i „Purple Raini“ kohta, et kehvem muusik saanuks sellest mitu plaati. Mul on „Maagiga“ sama tunne: peamise narratiivi varjust leiab iseseisva jõuga lugusid, millest võiks vabalt kirjutada eraldi teoseid. Ent peamine on siiski see, et „Maag“ on sügavalt puudutav armastuslugu, raamat armastuse olemusest, selle suurimast paradoksist: vabadus armastada juhib varem või hiljem kohustuseni armastada, kohustuseni anda ennast armastuse teenistusse. Jäädavalt.