Keiser Lennarti üllad mõtted ja nõrgad sõnad

Lennart Meri kõrgus oma ametipostil, demagoogiamõõk ühes ja eesti rahva kannatuste lugu teises käes, leiab Jaak Urmet.

Lennart Meri.
“Riigimured”.
Ilmamaa, 2001.

Austatud Eesti Ekspress ja Areen, austatud lehelugejad!
Meie rahvusliku suurmehe Lennart Meri teist kõnedekogumikku sirvides lubatagu mul mainida mõningaid tähelepanekuid.
Esiteks. Eestlastel on käibesse läinud pilt Lennart Merist kui superpoliitikust ja kuldsuust. Tema isik on eesti rahva silmis olnud sarnane Vene keisriga 19. sajandil. Ka tollal arvati, et kuskil seal eemal, kaugel on hea isake keiser, kes tegelikult tahaks väga eesti rahva elujärge parandada, aga kelle edumeelsed reformid pahade balti aadlike poolt juba eos nurjatakse. 20. sajandi lõpu Eestis olid pahadeks aadlikeks mõistagi Eesti poliitikud – kes rohkem, kes vähem. Millise tähenduse omistasid Lennart Meri poolt vana-aasta õhtuti või iseseisvuspäeviti eetrisse paisatavad teravad märkused Eesti sotsiaalsete olude ja poliitilise eetika kohta! Pensionäride president! Lastega perede president! Kultuuri- ja haridustöötajate president!
Kuid nüüd, varsti juba pool aastat pärast võimuvahetust Kadriorus, tohib küsida: mis Eestis siis saavutatud on? Ja nentida: mitte essugi!
Hiljuti moodustas oma valitsuse just seesama poliitiline suund, mille eest Meri 1999. aasta kurikuulsas iseseisvuspäevakõnes hoiatas: “Ühtlasi tahaksin hoiatada nende poliitikute eest, kes kasutavad autoritaarseid ja ebademokraatlikke vahendeid. Kiiresti muutuvad ajad on inimeste sekka külvanud ebakindlust. Inimesed otsivad julgustust karmist käest ja magusatest lubadustest.” Tollane jutt seostus tänase Tallinna linnapeaga.
Kõnes Kolkja põhikooli avamisel (3. juulil 1997) ütles Meri: “Kui ei ole kulda, kui ei ole naftat, kui ei ole maagaasi ja kui maa sellele vaatamata on rikas, siis on meie kõige suurem rikkus, et me oskame üht vaest maad muuta oma haridusega, oma tööga rikkaks. (---) Meie eneseteostus saab toimuda ainult kooli, ainult hariduse, ainult veel parema hariduse kaudu.” Meid nii “rikkaks” tegeva hariduse rahalist väärtust illustreerib suurepäraselt õpetajate palga 15protsendiline tõus käesoleva aasta 1. jaanuaril. Ja ajakirjanduses jaanuari alguses toodud numbrid: Eestis teenib kümme aastat töötanud algkooliõpetaja 260 eurot (3900 krooni) kuus, samal ajal kui tema kolleeg Soomes saab 1344, Iirimaal 1964 ja Luksemburgis 3449 eurot (51 000 krooni). Näib, et meie poliitikute arvates on Eesti haridus Luksemburgi omast tervelt 13 korda halvem. Pole siin rikkusest juttugi!
Meri ütleb uusaastatervituses 2000/ 2001 poeetiliselt: “…meie tänu, lugupidamine ja poolehoid peab kuuluma ka vanemale põlvele, pensionäridele, kellel ei ole kerge kiiresti muutuva aja kannul püsida. Ja kellele me ometi võlgneme oma elu, ja ilusa Eestimaa, mida nad on hoidnud raskete aegade kiuste.” Kuid endiselt saavad need “Eestimaa-hoidjad” oma pensioni eest üksnes üüri ära maksta, et siis ülejäänud kuu aega näljakustutuseks muda imeda ja puukoort peale hammustada.
Uusaastatervituses 1999/2000 lausub Meri: “Eesti tuleviku pärast peame aitama Eesti noortel jalule tõusta ja oma kodu rajada. Eesti riik ja Eesti valitsus tahab seda tuleval aastal aktiivselt toetada.” Aga toetas nii, et täna, üle kahe aasta hiljem, 24. jaanuari hommikul aastal 2002 kõlas raadiouudistes: Eesti iive langes veelgi. Jne. Jne.
Mida ma öelda tahan? Seda, et meie kõigi poolt palavalt armastatud Lennartil on olnud üllad mõtted, aga nõrgad sõnad. Vähemalt sisepoliitiliselt. See ilmneb ka käesolevast kogumikust.

Teiseks. Kingsepp teeb kingi, pagar valmistab saiu, müüja müüb. Poliitiku esmaseks töökohuseks on toota sõnu. Mida tugevamaid, seda parem. Sõnu, mis tagaksid riigis rahu ja stabiilsuse. Julgustavaid sõnu rõhututele, karme sõnu ulakatele poliitikutele.
Paradoksaalselt on iseäranis välispoliitilistes olukordades tugevaimad just need sõnad, mis sajanditepikkuse pideva kasutamise tõttu kenasti ümaraks kulunud ning mida veeretab päris hea isuga ka Meri. Need on sisutud, aga samas ka ohutud. Kõige igavamad ja luisemad ongi Meri peetud lauakõned eri riikide presidentidele, kõned valitsusasutustele ja muudele prominentsetele kooslustele.
Aga ilmselt on just nende tegelik sisutus olnud Eesti tutvustamisel kõige tõhusam. Samas kui siseriiklikud kõned, reeglina huvitavamad, sisutihedamad ja mõttekamad, on osutunud mittetõhusateks.
Meri peetud välisriiklike kõnede peamine ja tihti ainus eesmärk on tõestada Lääne suurriikidele Eesti Vabariigi kõlbulikkust Euroopa Liitu ja NATOsse, kasutades seejuures igihaljaid demagoogiamanöövreid. President põimib oma jutu sisse eredaid killukesi. Kuidas pärast 1956. aasta sündmusi Ungaris avaldasid eestlased ungarlastele toetust, hakates massiliselt panema oma lastele ungari eesnimesid (lk 40). Või kuidas Peeter I raius oma käega 54 vanameelsel streletsil pead otsast ära ja jättis need kuueks kuuks Punasele väljakule (lk 105). Või kuidas Meri Siberisse küüditatuna detektorvastuvõtja jaoks seleenkristalli ostes Teise maailmasõja lõppu pühitses, ja üliõpilasena ühiselamus keelatud välisjaamu kuulas (lk 138– 140). Korduvalt kirjeldatakse detailirikkalt ja sugestiivselt enese Siberisse küüditamist (lk 108, 126, 196) ja hilisemaid ekspeditsioone sinna teadlasena.
Näidates välispoliitikutele Eesti Vabariigi kvaliteeti, alustab Meri meelsasti juba muinasajast – Pytheasest, Tacitusest – ja läheb üle Hansa Liidule kui Euroopa Liidu keskaegsele analoogile. Kõnest kõnne vilksatavad motiivid nagu meridiaan ja teine Vahemeri, Jalta konverents ja Lübecki linnaõigus. Jätkuvalt antakse ka ülevaadet eestlastest kui usinast rahvast, kes kommunistlikud kannatuseaastad vapralt läbi teinud, rahvast, kes oleks nüüd täitsa väärt nautima õdusat põlve Euroopa Liidu ja NATO turvalises rüpes. Seevastu “700aastasest orjapõlvest” Meri eriti kõssata ei tihka – see oli muistsete eestlaste kaasamine Euroopa arengusse, mille eest tuleb üksnes tänulik olla!
Faktoloogias figureerib tähtsal kohal arvude võlu. Enne Teist maailmasõda saatsid eestlased ülikoolidesse märksa suurema osa rahvastikust kui Euroopas üldiselt tavaks (lk 180). Eesti keelde tõlgitud raamatute hulgalt jõudis Eesti enne Teist maailmasõda esimesele kohale Euroopas (lk 173).
Vähemalt neljas eri kõnes kiidab Meri, muutumata sõnastuseski, et internetiühenduste ja elanike suhtarvu poolest edastab Eesti muuhulgas ka Prantsusmaad, Itaaliat ja Hispaaniat (lk 164, 172, 179, 240). Meri osutab tähelepanu iseenesest kaheldava väärtusega faktidele, et mobiiltelefonide suhtarvu poolest oleme Euroopas esimeste hulgas ning autosid on Eestis suhtarvu poolest rohkem kui Prantsusmaal (lk 240).
Peaaegu igas teises välisriiklikus kõnes esitab Meri postulaadi “Eesti vajab Euroopat ja Euroopa vajab Eestit” ja võrdleb Eestit määrdeõli või mördiga Euroopa suurriikide vahel. Siin-seal vilksatab veel mõni süütu, kuid kõnevoolu märkimisväärselt elavdav naljake. Lisaplussina võiks vahest võtta sedagi, et kõnedes eri võõrriikides/
-dele võtab Meri humanitaarteadlase pilguga kokku kontakte, mis sidunud Inglismaa, Poola, Ungari, Norra, Kreeka, Läti, Soome, Tšehhi, Iiri, Prantsusmaa jt riikidega.
Niisugustes killukestes peitubki välisriiklike kõnede kogu huvitavus. Muu massi moodustab ühtlaselt hall tarbetekst.

Kolmandaks. Suvel 2000 toimus nii Tallinnas kui Helsingis Soome–Eesti ühistantsupeoks nimetatud soft-horror. Tallinna lauluväljakul viibis külalisi-vaatajaid igatahes vähem kui esinejaid endid. Ka mina astusin läbi, vaatasin, mis tehakse. Nii mõndagi kannatasin välja, kuid kui kõnepukki astus Lennart Meri (“See on üks puu kahe haruga. See on üks sugu kahe perega. Meie ühine laht ei lahuta meid enam, vaid ühendab…”), siis põgenesin, tagasi vaatamata.
On mõistetav, et igal presidendil, olgu ta kui tahes suure või väikse riigi eesotsas, tuleb aeg-ajalt teha sulaselget haltuurat – arvata midagi millegi kohta, mille kohta ei olegi midagi arvata. Kuid mõistetav ei ole, miks ma leian seda kirjalikul kujul ka vaatluse all olevast, muidu tüsedast ja soliidsest raamatust (lk 414, aga vt nt ka lk 119 ja 401).
Ma tänan!