Nikolai I aegsest surutisest kirjutab Laur lk 126 näiteks nii: “Pushkinile jäi sügavalt arusaamatuks, kuidas on võimalik, et III osakonna ametnikud mitte ainult avavad ja loevad läbi tema naisele kirjutatud kirja, vaid teevad sellest ka veel koopia keisrile, kõnelemata sellest, et ühel dzhentelmenil, kes keiser võiks ju olla, pole piinlik võõrast kirja lugeda”.

Lauri tekst on samas väga informatiivne ja kohati intrigeerivgi. Näiteks lk. 122 on Napoleoni sissetungi kohta kirjutatud järgmist: “Juba prantslaste sissetungi ajal levisid armees kuulujutud nagu oleks Aleksander I palunud Napoleoni Venemaale tulla, et too kaotaks pärisorjuse, mida Aleksander mõisnikkonna vastuseisu tõttu ei saavat ise teha”. Hämmastav paralleel, kui mõelda 1941.aastale ja lootusele kolhoosikorra kaotamise suhtes.  

 “Tsaaride ajastu” algab küll Vene ajaloo iidsetest aegadest, kuid kuna Mati Lauri kitsam spetsialiteet on 18. sajand ning Peetri-järgne Venemaa üldse, siis on autor omas elemendis siiski alates raamatu teisest kolmandikust.

Laur võtab kronoloogiliselt ette kõik vene keisrid, kirjeldades neid nii valitsejate/riigitegelastena kui ka lihtsurelikena kõigi nende inimlike vooruste ja puudustega. Isegi selliste valitsejate puhul, kes ei leia tavaliselt ajaloolaste silmis armu, pöörab autor tähelepanu nende inimlikule kvaliteedile. Lauri käsitlus keskendub vastuolule, mis tekkis valitseja heade kavatsuste ning Vene ühiskonna inertsuse ja uuendustekartuse vahel. Katariina II tegevus leiab läbinisti positiivse hinnangu ning üllatuslikult osutuvad isegi Nikolai I ja Aleksander III mingil moel sümpaatseteks inimesteks.

Vene kultuuri ja eriti  kirjanduse huvilisele on Lauri raamat teretulnud abiks. Siinkirjutaja tundis näiteks suurt rõõmu teenistusastmete ehk rangide tabelist. Vene kirjanduses kohtab alatasa tegelasi nagu kolleegiumiregistraatorid, titulaarnõunikud või kammerjunkrud (Pushkin oli teatavasti viimast). Mati Lauri seletab teenistusastmed lahti, annab ülevaate nende sisseviimise mõttest ning selle reformi tähendusest sotsiaalse mobiilsuse tõstmisel.

Vene valitsejate autograafide äratoomine on suurepärane mõte. Me usume, et inimese käekirja põhjal on võimalik otsustada tema iseloomu üle. Võrrelge Aleksander I allkirja vinjette tema vanaema Katariina II asjalike pookstavitega ning tehke järeldused.

Lauri raamat on õpetlik mitte ainult laiale publikule vaid ka asjatundjate tsunftile. Mul on suur rõõm panna see teos oma riiulisse teiste Vene ajalugu käsitlevate raamatute juurde.     

              ;             & nbsp;