Energiapurse par excellance: Rannapi (Priit Võigemast) taktikepi all süttivad üksteise järel Nõgisto (Risto Kübar) ja Alender (Sergo Vares).
“Mulle oli Ruja relv. Me pidasime sõda läbi rokkmuusika.” (Rein Rannap)

Rock-ooper “Ruja”


Autorid-lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Osades: Sergo Vares, Priit Võigemast, Risto Kübar, Margus Prangel, Robert Annus, Evelin Pang, Markus Luik, Arno Tamm, Martin Kõiv, Tõnis Mägi, Aivar Tommingas jpt. Esietendus Tartu Vanemuise suvelaval 16. augustil.


Maailmakuulsate rokkbändide biograafiates pulbitsevad kirg, emotsioonid, loomingulised konfliktid, maailmavaatelised vastuolud, armumised ja vihkamised, egod, energiad. Sõnaga, materjali, mis inspireerib looma metatasandi kultuuritekste, on piisavalt. Ruja kui eestikeelse rokkmuusika skeene üks esinumbreid (1971–1988), mis raudse eesriide taga oma helesiniseid unistusi kultiveeris ning muusikalise eneseväljenduse kõrvalt teise käega süsteemi õõnestas, ei saanud küll kunagi maailmakuulsaks, aga nende looski ei puudu eelmainitud kvaliteedid.


Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper lükkisid sõnumiga laulud üksteise järele nöörile ning riputasid vahele narratiivi kandma vahetutel meenutustel ja mälestustel põhineva libreto. (Osalise alusmaterjali leiate Sauteri kogutud “Roostevaba raamatu” seest, vt ka
http://www.ruja.ee/
) Tulemus on melanhoolne ja samas nii koomiline, et raske on aru saada, mil silm naerupisaraist või siirast kodumaa-armastusest niiskeks läheb. See on loominguline ja värske pilk keerulistest isiksustest ja kahtlemata andekatest muusikutest koosnenud bändi tõusmisest laineharjale ning pärast 27 laulu ja kolme tundi lajatab seesama laine nad trööstitult vastu Venemaa-müüri. Avanemata jääb uks Läände. Ning selja taga on eesti publik selleks ajaks juba kodu-ukse seest poolt laudadega kinni löönud.


Viimase peal osatäitmised


Priit Võigemast nii kehalt kui häälelt täiusliku Rein Rannapina, kelle egomaniakaalsetesse fraasidesse on võrratult palju kaasa­naermisvõimalusi sisse kirjutatud; Risto Kübar nõtke ja emotsionaalse Jaanus Nõgistona, Sergo Vares eemaloleva, kuid huvitekitavalt hullumeelse Urmas Alenderina väärivad kõik ühegi kahtluseta näitlejapreemiaid. Rääkimata siis sellest, kui hästi nad laulavad ja kui orgaaniliselt kõik korteri erinevates tubades toimuv suurele videoekraanile monteeritakse.


Ei tea, kas tehniliselt oleks olnud võimatu teha nii, et korterid, mis praegu lava alumises servas, oleks asetsenud videoekraani kohal, nii et palja silmaga oleks olnud kergem ka videovahendamata tegevust haarata? Ja kas ei oleks võinud finaalis mõned asjad puust ja punaseks tegemata jätta? Korrata lavategevuses veelkord seda, mida ETV arhiivipildis noor Vahur Kersna ja veel nooremad punkpoisud niigi selgelt välja ütlevad, on juba selge liialdus.


Aga need on vaid pisivead tõeliselt uhkel ja kirjul lõuendil.


Paneb mõtlema, kas eestlase geenid kannavad tõesti edasi niisugusel määral ajalootaaka, et tema kultuur õitseb rikkalikult vaid vastupanu viljastavates tingimustes – kui tal ora tagumikus ja näpud sahtli vahel, võõrvõim kukil ja ahistus poob? Toonased dissidendid ei leia oma kohta elus ja kibestuvad – kas me sellist vabadust tahtsimegi? Ojasoo enda eelmine rahvusromantiline “GEP” võis samuti olla minimanifest kuulutamaks, et mehed, kurat, aadet ei ole, ideed ei ole, raskesti kätte võidetud vabadus antakse vabatahtlikult käest, keel kaob, kultuur kaob, kas enne sureb eestlus või eestlane?


Siin pole aga aadetega probleemi, kõnetavad ju kõik need Viidin gu, Runneli, Koidula, Enno, Arderi sõnadele tehtud lood (enamjaolt Rein Rannapi varrukast puistatud viisidega) ikka veel ja mis siis, kui hoopis teisiti, kui esialgu mõeldi. Ning kasuks tuleb seegi, et tegijad ei ole araks löönud – “Ruja” on lavale pandud krambivabalt, keel põses huumoriga, ei ole harrast objektiivsuspüüdu, nõuka-nostalgiat ega hirmu nende ees, kes ise Ruja müüdiloome juures viibinud. On teater, on show, on rock’n’roll ja raju pidu. Olge lahked. Selle suve suurim õnnestumine.