22.08.2008, 00:00
Kel on laulud laulda...
Vabariigi 17. taasiseseisvuse aastal toodi Vanemuise suvelavale 17 aastat Ruja ajalugu. Ilma igasuguse säästuaja allahindluseta, kinnitab Margit Tõnson.
“Mulle oli Ruja relv. Me pidasime sõda läbi
rokkmuusika.” (Rein Rannap)
Rock-ooper “Ruja”
Autorid-lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Osades: Sergo Vares, Priit
Võigemast, Risto Kübar, Margus Prangel, Robert Annus, Evelin Pang,
Markus Luik, Arno Tamm, Martin Kõiv, Tõnis Mägi, Aivar
Tommingas jpt. Esietendus Tartu Vanemuise suvelaval 16. augustil.
Maailmakuulsate rokkbändide biograafiates pulbitsevad kirg, emotsioonid,
loomingulised konfliktid, maailmavaatelised vastuolud, armumised ja vihkamised,
egod, energiad. Sõnaga, materjali, mis inspireerib looma metatasandi
kultuuritekste, on piisavalt. Ruja kui eestikeelse rokkmuusika skeene üks
esinumbreid (1971–1988), mis raudse eesriide taga oma helesiniseid
unistusi kultiveeris ning muusikalise eneseväljenduse kõrvalt teise
käega süsteemi õõnestas, ei saanud küll kunagi
maailmakuulsaks, aga nende looski ei puudu eelmainitud kvaliteedid.
Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper lükkisid sõnumiga laulud
üksteise järele nöörile ning riputasid vahele narratiivi
kandma vahetutel meenutustel ja mälestustel põhineva libreto.
(Osalise alusmaterjali leiate Sauteri kogutud “Roostevaba raamatu”
seest, vt ka
) Tulemus on melanhoolne ja samas nii
koomiline, et raske on aru saada, mil silm naerupisaraist või siirast
kodumaa-armastusest niiskeks läheb. See on loominguline ja värske
pilk keerulistest isiksustest ja kahtlemata andekatest muusikutest koosnenud
bändi tõusmisest laineharjale ning pärast 27 laulu ja kolme
tundi lajatab seesama laine nad trööstitult vastu
Venemaa-müüri. Avanemata jääb uks Läände. Ning
selja taga on eesti publik selleks ajaks juba kodu-ukse seest poolt laudadega
kinni löönud.
Viimase peal
osatäitmised
Priit Võigemast nii kehalt kui
häälelt täiusliku Rein Rannapina, kelle egomaniakaalsetesse
fraasidesse on võrratult palju kaasanaermisvõimalusi sisse
kirjutatud; Risto Kübar nõtke ja emotsionaalse Jaanus
Nõgistona, Sergo Vares eemaloleva, kuid huvitekitavalt hullumeelse Urmas
Alenderina väärivad kõik ühegi kahtluseta
näitlejapreemiaid. Rääkimata siis sellest, kui hästi nad
laulavad ja kui orgaaniliselt kõik korteri erinevates tubades toimuv
suurele videoekraanile monteeritakse.
Ei tea, kas tehniliselt oleks
olnud võimatu teha nii, et korterid, mis praegu lava alumises servas,
oleks asetsenud videoekraani kohal, nii et palja silmaga oleks olnud kergem ka
videovahendamata tegevust haarata? Ja kas ei oleks võinud finaalis
mõned asjad puust ja punaseks tegemata jätta? Korrata lavategevuses
veelkord seda, mida ETV arhiivipildis noor Vahur Kersna ja veel nooremad
punkpoisud niigi selgelt välja ütlevad, on juba selge liialdus.
Aga need on vaid pisivead tõeliselt uhkel ja kirjul
lõuendil.
Paneb mõtlema, kas eestlase geenid kannavad
tõesti edasi niisugusel määral ajalootaaka, et tema kultuur
õitseb rikkalikult vaid vastupanu viljastavates tingimustes – kui
tal ora tagumikus ja näpud sahtli vahel, võõrvõim
kukil ja ahistus poob? Toonased dissidendid ei leia oma kohta elus ja
kibestuvad – kas me sellist vabadust tahtsimegi? Ojasoo enda eelmine
rahvusromantiline “GEP” võis samuti olla minimanifest
kuulutamaks, et mehed, kurat, aadet ei ole, ideed ei ole, raskesti kätte
võidetud vabadus antakse vabatahtlikult käest, keel kaob, kultuur
kaob, kas enne sureb eestlus või eestlane?
Siin pole aga
aadetega probleemi, kõnetavad ju kõik need Viidin
gu, Runneli, Koidula, Enno, Arderi sõnadele tehtud lood (enamjaolt Rein
Rannapi varrukast puistatud viisidega) ikka veel ja mis siis, kui hoopis
teisiti, kui esialgu mõeldi. Ning kasuks tuleb seegi, et tegijad ei ole
araks löönud – “Ruja” on lavale pandud
krambivabalt, keel põses huumoriga, ei ole harrast
objektiivsuspüüdu, nõuka-nostalgiat ega hirmu nende ees, kes
ise Ruja müüdiloome juures viibinud. On teater, on show, on
rock’n’roll ja raju pidu. Olge lahked. Selle suve suurim
õnnestumine.