06.06.2008, 00:00
Kelder “Vikerkaar ja latimeeria”
Allan Vainola autorilaulud ja rohmakas bänd.
Kelder
“Vikerkaar ja latimeeria”
(Kaljukotkas)
1965 otsustas USA esifolkar Bob Dylan pöörata elektriliseks. Kuid
tal polnud endal kaugeltki mitte selget ettekujutust, milline tema muusika
rock’i-pillidel peaks kõlama. Nii jäi see paljuski
taustabändi liikmete individuaalsete otsuste ja palja juhuse kaela,
sünnitades tekkinud asünkroonsusega ja tahes-tahtmatu
improvisatsiooniga protopsühhedeelse pool-kaose.
Kümme
aastat hiljem tekkis Suurbritannias esialgu suure potentsiaaliga, aga hiljem
väga alahinnatud tobeda nimega nähtus pub rock. Selle lihtsad rifid
ja struktuurid ning rohmakad pintsakud koostöös näiliselt
lõpmatu energiaga olid justkui eelkäijaks pungile, mis aga oma
vanema venna julmalt läbi kolkis.
Allan Vainola arendas aastal
2006 usinasti soolokarjääri end ise akustilisel kitarril saatva
laulikuna, kuid varsti teda see formaat vist enam ei rahuldanud. 2007 tekkis
Kelder (kus veel Anna-Liisa Ovir – orel, laul; Heiko Kask – bass;
Tiina Tõnisson – trummid) ehk siis Vainola autorilaul ja -kitarr
elektrilisel kujul, peaaegu nagu Dylan & Band 40+ aastat tagasi. Samasugune
hämmastavalt eklektiline ja nõtke kitarrimäng ja ei-
mäleta- mida- eelmisele- träkile- lindistasin- efektil tekkinud
kihtide nihkumine, rulliv orel, isetu ja rütmiteadlik trumm ja primaarne
bass.
Andres Aule ja Allani enese koharomantilised tekstid on
muusikapildis olulised, kuid mitte nii head. Pubirokkijana on Vainola
vägagi rifiteadlik ja ei venita ega jokuta eriti. Kuigi justkui lihtne,
oskab Vainola olla ka jaburalt keeruline (muusikaliselt).
7